9. Vaatemäng

Nagu tavaliselt, algas tsirkus Miraaži etendus suurejoonelise show'ga. Tuld purskas, akrobaadid esitasid kõrvulukustavalt valju muusika saatel koreograafilise etteaste ja Max pidas lühikese tervituskõne. 

Seejärel muutus lava pimedaks.

Poodiumile langes ümmargune valgusvihk. See oli hägune nagu kuupaiste, kuid siiski piisavalt hele, nähtavale tuua tumedat inimsiluetti.

Laialt naeratav peletis, kes laval seisis, oli nii õudustäratav, et pani esireas istuva publiku sügavale istmete sisse tõmbuma. Marvin nägi välja täpselt selline, nagu oleks tal plaanis hakata üksteise järel kõigi päid otsast hammustama. Ühest kõrvast teiseni ulatuv suu muutis selle võimaluse väga realistlikuks. Kallutanud pea ühele küljele, ajas ta käed laiali ja tegi jalutuskepiga, mille nupp prožektorite valguses hõbedaselt kiiskas, suurejoonelise kaare. Seljal rippunud tumepunane keep lahvatas leekidesse ning haihtus suitsupahvaku saatel.

Kui suitsupilv oli hajunud, ladus Marvin tema ette kerkinud lauale neli täpselt ühesugust musta karpi. Igaüks neist oli kinni seotud tumepunase lindiga, just nagu kingipakk. Teinud kinnistatud kätega karpide kohal paar paar sujuvat viibet, sirutas Marvin nimetissõrme pealtvaatajate poole ja hakkas hääletult huuli liigutades loendama. Sõrm jäi pidama erkpunaste juustega noorele naisterahvale. Tema välimus sobis perfektselt kokku Marvini omaga. Mõlemad olid riietatud musta ja punasesse ning neiu näos oli peaaegu sama palju neete kui tema nahktagis. Tütarlaps lausa säras rõõmust selle üle, et osutus mustkunstniku väljavalituks. Ta keksis saabaste kolinal lavale ning jäi põnevusega ootama, mis edasi juhtub.

Teine lavale kutsutu oli täiesti tavalise välimusega noormees, kelletaolisi võis tänaval vastu tulla iga minut. Veidi kõhklevalt ronis temagi lavale mustkunstniku kõrvale ja niheles ebamugavust tundes, sest publiku ees seismine polnud tema lemmiktegevus.

"Igas karbis on peidus midagi huvitavat," seletas Marvin. "Ühes neist on tappev põnevus. Seda karpi ma avada ei soovitaks."

Tavalise välimusega noormees nihkus mõne sammu võrra kaugemale. Ta kartis. Punapäine neiu naeratas laialt ja tahtis juba karpi võtma hakata, kuid Marvin peatas ta, öeldes: 

"Oota. Mõtle natuke, enne kui valid. Ühes on peidus hele täht, teises killuke elualget. Kolmandas on sinu salasoov ja neljandas... Neljanda sisu sa näha ei taha. Kas hakkad loendama vasakult või paremalt? Kas sa leiad üles tähesära või lõpeb su elu siinsamas laval?"

Neiu sulges silmad ja mõtles. "Vasakult," otsustas ta. 

Marvin ei lasknud ikka veel karpe puutuda ja tõstis need ümber. 

"Nüüd," ütles ta. "Võta ükskõik milline ja looda parimat."

Tütarlaps osutas kõhklevalt kõige vasakpoolsemale karbile. Talle tundus, et hoolimata ümbertõstmisest asus see karp samal kohal, kus enne.

"Tee lahti," ütles Marvin. Tema naeratus polnud kogu selle aja jooksul hetkekski kustunud. Kõik näolihased valutasid, kuid ta oli juba harjunud kannatama selle nimel, et anda endast etenduse ajal parim. 

Neiu hakkas värisevate kätega paela lahti pusima. Taustaks mängis ärev muusika, mis kruvis tema ja publiku pinget veel rohkem üles. 

Karpi avades käis hele sähvatus. Sädemeid lendas kõikjale ning tütarlaps pillas kiljatades karbi käest. 

"Kõik on korras, sa leidsid tähe," lohutas Marvin karpi üles korjates. "Kas tahad jätkata?"

Neiu raputas pead ja põgenes lavalt. Marvini pilk pöördus lava tagumises servas, eesriide kõrval seisvale noormehele, kes oli tütarlapse reaktsiooni jälgides omaette muhelenud. Marvini pilgu all muutus ta hetkega tõsiseks. 

"Minu kord või?" küsis noormees ringi vaadates. Tõepoolest, kedagi peale tema ja mustkunstniku laval polnud.

Marvin noogutas ja osutas karpidele. "Ühes neist on peidus sinu salasoov, teises elualge. Kolmandas..." Lause jäi lõpetamata ja Marvin viipas kutsuvalt. Noormees nihkus väga vastumeelselt lähemale. 

"Kas vasak, parem või keskmine?" küsis Marvin. "Soovid sa avalikustada oma tumedaima saladuse, näha midagi, millest võib alguse saada keegi või lõpetad oma elupäevad siinsamas, jäädes ajalukku oma julgusega."

"Parempoolne," sosistas noormees. Marvini naeratus kivistus. Tema arvestus ei pidanud paika. Noormees valis vale karbi. 

"Sinu või minu parempoolne?" püüdis ta olukorda päästa. 

"Minu," vastas noormees ja võttis väljavalitud karbi. Veel enne, kui Marvin sekkuda jõudis, oli pael lahti harutatud ning karbi seest kukkus lavale toores muna. 

"See elu ei jõudnudki alata," kommenteeris Marvin kergendusohet peites. See läks napilt. 

"Tahad sa veelkord valida?" küsis Marvin. "Vasak või parem?"

"Ei, jätan selle sinu hooleks," vastas noormees. Ta tegi publiku poole kerge kummarduse ja läks tagasi oma kohale. 

"Järelikult..." alustas Marvin lava servale taandudes, "jäävad lauale teie süngeimad saladused ja surmatooja." Ta osutas jalutuskepi nupuga laua suunas. Üks karpidest plahvatas laiali ning serpentiinide sadu külvas publiku üle. Igal paberiribal oli kirjas üks surmapatt. Tumedaimad saladused said paljastatud. 

Marvin jooksis tagasi laua juurde, rebis viimase karbi lõhki ja paljastas vedrude ning tiksuva kellaga mehhanismi. 

"Tikk-takk," ütles Marvin ning jättis pommi lauale, põgenedes ise lava taha. Rahva hulgas tekkis paanika. Veel enne, kui kõik põgeneda jõudsid, hakkas kõlama vali muusika, eesriided sulgusid ja nende alt hakkas immitsema tumepunast suitsu. Muidugi polnud laval päris pomm, vaid kõigest makett. Etendusele kaasa elanud publik unustas hetkeks, et tegemist oli ainult näitemänguga. 

Etteaste oli täielikult kordaläinud. Marvin võis enda üle uhke olla.

"Kuidas sa seda tegid?" sosistas Marvin lava taga oodanud ja etendust jälginud Maxile. "Ta valis vale karbi. Kuidas sa selle õigeks muutsid?"

Max ainult muigas salapäraselt. Kõigi nende aaatate jooksul, mis ta lapsi tsirkusetuuridele kaasa võttis, oli Max Marvinile päris palju oma teadmisi edasi andnud, aga kõike polnud ka tarvis ära rääkida. Miski võis jääda noorele mustkunstnikule iseseisvalt avastamiseks. Mõnda asja sai omandada ainult kogemustega.

"Kas sa ei lähegi teda üles otsima?" küsis Max punapeale vihjates. "Sa avaldasid talle muljet."

Marvin ei lausunud sõnagi ja läks oma kajutisse. Lavale kutsutud tütarlaps oli olnud tõepoolest kena, aga kahjuks polnud ta Maya.