4. Saladus

 Ma olen friik, mõtles Marvin vargsi oma õe tuppa hiilides. Ta vihkas ennast, kuid ei suutnud iseendale vastu hakata. Iga kord, kui Maya tema nägemisulatusse ilmus, kadus viimane alles jäänud terve mõistuse kübe ning Marvin tundis ennast justkui paksu vati sisse mähituna. Teadmine, et tunded, mida ta meeleheitlikult varjata püüdis, olid keelatud, muutis kõik ainult hullemaks. Marvin leidis ennast Mayast mõtlemas kõige veidramatel hetkedel. Ta nägi Mayat unes ja ilmsi ning oleks tahtnud veel rohkem näha... 

Väga ettevaatlikult, just nagu murdvaras, võttis Marvin õele kuuluvaid esemeid kinnastatud käega ning pani need tagasi oma kohtadele. Kaasa võtta midagi ei saanud. Maya oleks kindlasti märganud asjade kadumist. Toas ringi vaadates tundis Marvin ennast just nagu teises maailmas. Kõik oli nii roosa ja pehme, vastupidiselt Marvini magamistoale, mis sarnanes rohkem põrgu eeskojale kui ruumile, kus keegi elada võiks.

Maya toast väljudes põrkas Marvin kokku Nicolasega. Väikevend polnudki koolis. Küllap mängis jälle varahommikuni arvutimänge ja magas sisse. 

"Miks sa Maya toas olid?" küsis Nicolas Marvinit kahtlustavalt põrnitsedes. 

"Et sul mõtlemisainet jätkuks, kuserott," vastas Marvin. Ta tahtis edasi minna, kuid Nicolas astus teele ette. 

"Ma räägin Mayale ära," lubas väikevend. 

"Mida sa räägid?" küsis Marvin näiliselt täiesti rahulikuks jäädes. Sügaval sisemuses pigistas hirm jääkülma käega kõhuõõnt kokku. Eelaimus, et see lugu ei lõpe hästi, tekitas soovi sealsamas ümber pöörata ja põgeneda. Kahjuks polnud Marvinil kuhugi minna. "Ütled Mayale, et ma käisin tema toas? Ja siis? Äkki ma otsisin oma telefonile laadijat."

"Teil on erinevad telefonid. Maya laadija ei sobi sinu omale," teadis Nicolas. Ta seisis võidukalt Marvini ees nagu kuri kääbus, ulatudes talle vaevalt rinnuni. 

"Kao eest, enne kui ma selle kuradi laadija sulle otsapidi..." ähvardas Marvin ja püüdis vennast mööda pugeda.

"Näita siia!" käskis Nicolas. Poiss ei liikunud millimeetritki. Talle oleksid justkui juured alla kasvanud.

"Mida?" küsis Marvin. "Seda, kuidas ma su raisa vooluvõrku ühendan? Sa ju tead, mida elekter ja vesi koos teevad."

Nicolas ei lasknud Marvini ähvardustel endale mõju avaldada. "Näita seda laadijat, mida otsimas käisid."

"Mul pole laadijat, sest see ei sobi mu telefonile," vastas Marvin. "Mis mõttega ma oleks pidanud Maya telefonilaadija kaasa võtma?"

"Maya võttis hommikul kooli mines laadija kaasa," teadis Nicolas. "Miks sa Maya toas käisid?" 

Tundes ennast nurkaaetuna, lükkas Marvin tugeva ja järsu liigutusega Nicolast. Vend kukkus pikali ning hakkas valjusti sõimama, lubades emale kõik ära rääkida. 

"Lase käia," sõnas Marvin. "Ega mina siis ka oma suud kinni hoia."

"Pervo!" hüüdis Nicolas. See sõna tungis valusalt läbi Marvini rahunäiliku kesta. Ta pööras ümber, tahtes vennale korralikku õppetundi anda, kuid Nicolasest oli alles jäänud ainult märg laik keset esikuvaipa. Kümme siinilmas elatud ja Marviniga koos veedetud aastat olid poisile selgeks õpetanud, millal saabus õige hetk põgenemiseks. 

Marvin surus käed rusikasse ja sulges silmad. Nii et Nicolas teadis. Kas ta oli Mayale rääkinud? Vaevalt - see oleks Maya käitumisest kohe näha olnud. Nad ei rääkinud omavahel. Marvin püüdis jätta muljet, nagu vihkaks ta enda kaksikõde kogu hingest. Maya näis sama tundvat. Ta isegi ei vaadanud Marvini poole. Liblikad pöörasid silmalised tiivad temast eemale ning Maya möödus vennast ükskõikselt nagu reklaamitulbast.

See jama pidi kuidagi ära lõppema. Marvin vihkas ennast ning tundis, et on karistust väärt. Sulgenud ennast vannituppa, lõikas ta vasakule käsivarrele vanade armide kõrvale uued haavad. Meeldetuletuseks iseendale. Pärast eelmisi sisselõikeid oli ta tervelt kuu aega suutnud Maya toast eemale hoida.

Valu hajutas teadvust varjutanud udu ja muutis kõik nii selgeks, nagu oleks vanajumal kogu maailma kontrasti kõrgemaks kruttinud. Marvin tõmbas seina pealt hunniku paberkäterätte verejooksu peatamiseks ja surus haavade peale. Veel polnud Marvinil piisavalt julgust, aga ühel päeval oli tal plaanis lõigata väga sügavalt ja pikuti. Just selle pärast oli Marvin üritanud oma jüngritele uut liidrit leida. Nüüd polnud enam vahet. Nad ei hoolinud temast. Mitte keegi ei hoolinud. Kõigil oleks parem olnud ilma Marvini häiriva eksistentsita.