10. Oli kord Lily

"Sa lubasid rääkida mu emast." Marvini sõnad lõikasid mõtteisse vajunud Maxi ajju nagu nüri nuga. Ta oli istunud õhulaeva katusel tähistaevast põrnitsedes ja tundus olevat kuidagi liimist lahti. Marvini tulek ei muutnud Maxi enesetunnet sugugi paremaks.

"Mida sa teada tahad?" küsis Max.

"Kõike," vastas Marvin kasuisa kõrvale istudes. "Temast pole isegi fotosid alles. Ainult joonistused, mis mu isa tegi."

Saabus vaikus. Tundus juba, et Max ei ütlegi midagi, kui ta lõpuks lausus: "Su ema oli minu jaoks väga tähtis. Ma ei kohelnud teda nii, nagu oleks pidanud. Samas poleks ilma minu tehtud vigadeta olemas sind. Nii et see oli vajalik. Minu vead olid vajalikud selleks, et su ema ja isa kokku jääksid. Nad ei sobinud üldse, aga vähemalt olid nad ise õnnelikud."

Marvin vahtis Maxi mõttelageda pilguga. Ta ei saanud millestki aru. 

"Sinu ema oli vampiir ja hiljem ööliblikas," lausus Max. Marvin noogutas. Seda ta juba teadis. 

"Sa lubasid rääkida sellest, kuidas ema sinu juurest mu isa juurde läks," tuletas Marvin meelde.

"Lubasin või?" Maxi näole ilmus valuline grimass. Mõnikord sai lubadusi jagatud liiga kergekäeliselt. "Ta tegi seda kaks korda. Esimesest korrast sündis Ella ja teisest teie Mayaga."

"Ahah." Selline info ei jätnud Marvinile emast kuigi head muljet. Üks küsimus vaevas teda veel: "Kelle moodi ma rohkem olen? Ema või isa?"

Max vaatas Marvini suurtesse silmadesse, mis olid sama helesinised kui Lily'l, kuid sama naiivse pilguga kui Krisil ja vastas: "Kõige rohkem oled sa oma vanaisa moodi."

Sellist vastust Marvin ei oodanud. Muidugi oli tal vanaisa. Kõigil inimestel oli, lausa kaks tükki korraga. Aga tema moodi olla... "Milline mu vanaisa oli?"

Max muigas mõrult. "Temast räägitakse õudusjutte lastele, kes sõna ei kuula."

See juba Marvinile meeldis. Teadmine, et ta sarnanes kellelegi, kellest räägiti õuduslugusid, tekitas temas mõnusat rahulolu.

"Aga sinus on rohkem inimlikkust," jätkas Max. "Veel on. Ma ei tea, milline sa mõne aasta pärast oled."

"Selline nagu sina?" pakkus Marvin välja. "Kui sa kunagi maha sured, siis peab ju keegi tsirkuse juhtimise üle võtma. Selle jaoks sa mind välja õpetadki."

"Su vanaisa tegi seda samuti," sõnas Max süngelt. "Juhtis ja õpetas. Mina ja su isa olime tema marionetid."

"Järelikult oled sina rohkem mu vanaisa moodi..."

"Ma pole sind sundinud laval esinema!" hüüdis Max valjemini kui oleks tahtnud. Teismeliste loogika ajas teda närvi. Maailm polnud sugugi nii mustvalge, kui noored uljaspead arvasid. "Jumala pärast, mine ja tee, mida tahad, kuni kedagi ära ei tapa," lisas Max vaiksemalt. "Ja kui tapad, ära vahele jää."

Selline nõuanne ajas Marvini naerma. Hoolimata oma kõrgest vanusest oli Max mõnikord päris laheda suhtumisega. Kasuisa polnud tõepoolest teda millekski sundinud, aga endale pähe istuda ka ei lubanud. Ta oli liider ning Marvin austas teda kogu oma peres kõige rohkem. 

"Üks huvitav fakt su vanaisa kohta: kui me kõik koos elasime, siis ei öelnud ta kunagi, et Kris oli tema poeg," jätkas Max jutustamist. Ta oli täna nostalgilises meeleolus ja see tähendas pikka õhtut. "Kõik olid vennad ja õed. Inimene, keda ta meie kõigi õeks nimetas, oli su vanaema. Mina olin sinna perre lapsendatud, aga ma ei tea siiani su vanaisa ja vanaema kohta, kas nad olid päriselt ka õde ja vend või üritas su vanaisa jäljendada mingit Piibli tegelast. Võib-olla vanajumalat ennast. Igatahes sai Kris alles täiskasvanuna teada, et see hull oli tema bioloogiline isa."

"Sa peaksid mulle kunagi joonise tegema," lausus Marvin pead raputades. "Väga segane värk. Ainus, millest ma aru sain on see, et minus avaldusid vanaisa haiged geenid."

Max noogutas ja ütles: "Kui juba pihtimiseks läks, siis avaldan sulle veel ühe saladuse: Maya on minu tütar."

"Sa oled mu isa?"

"Ei, ainult Maya oma."

"Aga..." Marvinile tundus, et Max on lõplikult mõistuse kaotanud.

"Kuula nüüd tähelepanelikult," ütles Max ohates. "Maya on sinust umbes kaksteist tundi vanem. See tähendab, et temale sai algus tehtud varem ja sinule hiljem. Mina olin see esimene tegija."

Hämmeldunud vaikushetkes oli kuulda kaugenevat sireenauto undamist. Nad viibisid täiesti tavalises linnas, mille elanikel polnud erilisi võimeid ja tsirkuseetendusi vahiti ammulisui nagu ilmaimet. Veel oli selliseid kohti alles, aga mitte enam kuigi palju. Viirus puhkes aeg-ajalt siin ja seal mõnes naabermaailmas, muutes eriliseks olemise üha tavalisemaks. 

"See ei saa olla võimalik," vaidles Marvin. "Koolis räägiti, et..."

"Küsi Robinilt," segas Max vahele. "Tema käest ma selle info sain. Mayal on minu geenid ja ainus loogiline seletus kõlas nii, nagu ma just rääkisin. Kusjuures selliseid juhtumeid olevat maailmas veel, aga vähe."

Marvin sulges silmad ja hingas sügavalt välja. Kui juba Robin nii ütles, polnud enam midagi parata. Olles Robiniga koos laboris katseid teinud, teadis Marvin, et tegemist oli inimesega, kelle pea mahutas endasse terve raamatukogu. Võib-olla rohkemgi, sest Robin ei suutnud unustada. Iga detail tema elust, sünnihetkest alates, oli tal selgelt meeles. Ainus põhjus, miks Robin geenitehnoloogina leiba ei teeninud, oli see, et ta tahtis laboris uurida asju, mis talle endale huvi pakkusid, mitte täita tööandja käske. 

"See ei tähenda, et sa Mayaga midagi aretada võiksid. Teil oli ikkagi sama ema," tuletas Max igaks juhuks meelde.

"Jah," vastas Marvin noogutades. "Ma tean seda."

"Näita oma käsi!" nõudis Max.

Marvin tõmbas vastumeelselt varrukad üles. Uusi lõikamisjälgi polnud juurde tekkinud ja vanad hakkasid juba paranema.

"Tubli," kiitis Max silmnähtavalt rahunedes.

"Miks mina?" küsis Marvin. "Miks sa minuga nii palju vaeva näed, kuigi Maya on sinu tütar?"

"Ta ei tea seda," vastas Max.

Marvin ei jäänud sellise vastusega rahule. "Miks sa talle ei ütle?"

Isegi kurjategija ülekuulamisel näidati üles rohkem halastust. Max ohkas dramaatiliselt ning lausus: "Miks sa nii palju küsimusi esitad? Ma tõesti ei oska kõigele vastata."

Üks asi oli Marvinil siiski veel hinge peal: "Kas sulle meeldiks rohkem, kui mina oleksin sinu poeg?"

Heitnud noormehe poole kõõrdpilgu, vastas Max: "Mingis mõttes oledki. Mina kasvatasin su üles. Keda need geenid ikka huvitavad."

Polnud tarvis olla selgeltnägija mõistmaks, et Marvin tahtis tunda ennast kellegi jaoks vajalikuna ja küsis selle pärast neid küsimusi. Max ei tundnud enam ammu, et keegi temast hooliks. Marvini väljaõpetamine andis vähemalt mingisuguse sihi vanaks elada. 

"Sa pole endiselt temast üle saanud." 

Nii ootamatu mõtteavaldus Marvini poolt pani Maxi võpatama. 

"Kellest?" küsis ta.

"Minu emast muidugi," lausus Marvin.

"Usu, mul on elu jooksul veel naisi olnud," vastas Max pilku kõrvale pöörates. Ta jättis lisamata, et ükski teistest naistest polnud Lily'ga võrreldav.

Marvini pealetükkiv hääl jätkas Maxi küsitlemist: "See, kuidas sa emast rääkisid, sa igatsed tema järgi, eks ole?"

Max noogutas. Muidugi ta igatses, aga surnuid üles äratada polnud kahjuks võimalik.

"Kas sina ja Robin lähete lahku?"

Max vahtis Marvinit nagu peast põrunut. Kuidas see jutuajamine järsku sinna jõudis? "Millest sa seda järeldad? Arvad, et jätan Robini maha ja lähen su ema hauast üles kaevama?"

"See oleks lahe vaatepilt," vastas Marvin laialt irvitades. Tema nägu tõsines, kui ta lisas: "Ma näen ju, et teil pole juba ammu omavahel asjad korras. Pealegi olid sa viimasel ajal hakanud rohkem mu emast rääkima."

"Meil Robiniga oleks kõik hästi, kui ta poleks oma muutumist lõpuni viinud," tunnistas Max vastumeelselt. Ta ei olnud siiani veel kellegagi sellel teemal rääkinud. "Oleks, poleks... Robin lubas enne Nicolase sündi, et ta ei lähe oma muutumisega lõpuni. Ta valetas."

"Miks sa lasid tal seda teha?" küsis Marvin arusaamatusest kulmu kortsutades. Tema oleks küll oma sõna maksma pannud. 

"Sest ma keelasin kunagi sinu emal otsustada oma keha üle ja ei tahtnud enam seda viga korrata," vastas Max täiesti ausalt.

Marvin ei uskunud oma kõrvu. "Ema tahtis sugu muuta?" 

"Ei, ta tahtis minuga last," selgitas Max. "Ma ei tahtnud."

"Aga said ikka," sõnas Marvin.

Max oleks hea meelega Marvini pikalt ühte pimedasse kohta saatnud targutamise eest, kuid vastas: "See polnud planeeritud. Me kumbki ei teadnud, et Maya on minu oma."

"Nii et sa lasid Robinil muutuda, sest põdesid minevikus tehtud halbade otsuste pärast?" Marvini kokkuvõte kõlas nagu psühhoanalüüs. Uskumatu - alles ta kandis mähkmeid ja ajas Maya liblikaid nööpnõelte otsa. Justkui üleöö oli temast saanud mõtlev olend.

"Kui ma oleksin teda keelanud, siis ei räägiks me sinuga siin praegu ja te kõik elaksite õnneliku üksikisa Robini juures," jäi Max realistlikuks. "Pealegi soovisin ma osaleda oma tütre kasvatamises."

"Sa ju ei tahtnud lapsi." Tundus, et Marvinil olid olemas tugevad eeldused politseiuurijana kärjääri teha. Ta suutis kuulatud teksti seest meelde jätta olulisi detaile.

"Ma muutsin meelt," lausus Max. Tema pilk oli sõge nagu nurkaaetud rotil. Üks küsimus veel ja...

"Miks?" küsis Marvin. "Miks sa meelt muutsid?"

"Et sa küsida saaksid," vastas Max ennast vaevaliselt püsti ajades. Vanadusega kaasnes palju rohkem hädasid kui hõbedased juuksed. Kanged ja valutavad liigesed olid mõned neist paljudest probleemidest.

"Mine nüüd, enne kui su vikerkaarevärviline sõbranna igatsusest nutma hakkab," utsitas Max kaabuga vehkides. "Ta kindlasti ootab sind juba ammu."

"Eris või?" jooksis Marvinil korraks juhe kokku. "Jajah, kohe lähen."

Max silmitses Marvinit tähelepanelikult. Midagi oli valesti. "Teil on ikka korras kõik?"

Marvin noogutas. "Parimas korras."

"Ta tundus kuidagi kurb olevat," sõnas Max. "Arvasin juba, et läksite tülli."

"Erise isiklikud mured, millest ma veel praegu rääkida ei tohi," vastas Marvin. Küll sa varsti näed ja kuuled. Stella tuleb kindlasti sulle kurtma."

"Olgu. Toeta siis Erist ja ära talle uusi lollusi õpeta," vastas Max rahunedes. "Ma olen juba niigi Erika ja Stella silmis halvas nimekirjas."

"No siis poleks ju enam vahet," arvas Marvin.

"Tead, poiss..." ähvardas Max sammukese lähemale astudes.

Marvin taganes ülemeelikult naeru lõkerdades ja jooksis sammude müdinal trepist alla oma kajutisse. Kui tsirkuseartistidest keegi juba uinuda oli jõudnud, siis ärkas ta nüüd kindlasti üles. Max jäi veel mõneks ajaks laevalaele mõtisklema. Kes oleks võinud arvata, et elutee sellise suuna võtab? Tema ise kohe kindlasti mitte.