12. Üks mees, koer ja liblikad

Robin läks varavalges Mayat äratama, sest ees ootas laagrisse minek. Kell näitas juba nii palju, et tüdruk oleks pidanud juba köögis laua taga istuma, aga teda polnud kusagil. Oma toas polnud teda samuti. Hoolikalt päevatekiga kaetud voodi ees seisid pakitud kohvrid. Äkki oli Maya vannitoas? Ei, see oli pime ja tühi. Tualettruum samuti. Kus ta siis ometi olla võis? Robin püüdis rahulikuks jääda, kuigi käsi kibeles telefoni järele haarama, et politseid kadunud tüdrukust teavitada. Kui raske oleks üles leida ilma silmadeta tütarlast, kelle ümber tiirlesid värvilised liblikad? Isegi sellises maailmas, kus kõik olid millegi poolest erilised, paistis Maya teiste hulgast eredalt välja. 

Samal ajal hiilis tumedaid prille ja silmini tõmmatud kapuutsiga dressipluusi kandev neiu mööda kõrvaltänavaid, justkui otsides midagi või kedagi. Kõrgel tema pea kohal tiirles liblikas. Maya eesmärgiks oli üles leida üks inimene, kes suudaks vastata küsimustele, mis tekkisid kaks päeva tagasi. Siis, kui Robin temaga pikalt ja tõsiselt vestles. Kuigi kasuema ei maininud poole sõnagagi, miks ta tegelikult Mayat laagrisse saata tahtis, polnud tüdruk rumal. Ta oskas luua seoseid märja põranda ja Robini teistmoodi käitumise vahel. Maya salapäevik oli samuti märg. Nicolas luges seda ja rääkis tõenäoliselt kõigest enda emale. 

Maya vihkas oma väikevenda, sest temal ainsana oli päris ema. Teda hoiti ja hellitati palju rohkem kui teisi. See polnud õiglane. Keegi poleks Nicolast kodust ära saatnud, ükskõik millega ta hakkama sai. Saadeti Marvin ja Maya, sest nemad olid nagu vaeslapsed vanadest muinasjuttudest. Nälga ja peavarjuta ei jäetud, aga hästi ei koheldud.

Justkui maa alt välja kerkinud mees ja koer seisid Maya ees ja silmitsesid teda tähelepanelikult. See mees nägi kuidagi tuttav välja. Tal olid seljas helepruunid, kohati räbalaiks kulunud riided, peas vana vormist väljas kaabu, õlgkollased salkus juuksed rippusid õlgadeni juuksed, põski ja lõuga kattis paaripäevane habemetüügas ning õlal rippus tumeroheline presendist seljakott. Mehe juustega samas värvitoonis koer tõmbas ninaga õhku ning piidles Mayat umbusklikult. 

"Päikesetõus?" küsis Maya ettevaatlikult. Mees noogutas. "Sellist nime kandsin ma kunagi tõepoolest."

Maya suu venis laiale naerule ning ta kallistas meest kõvasti. Nad polnud kaua näinud. Viimati siis, kui Maya õppis veel algklassides. Päikesetõusu ja Maxi vahel tekkinud eriarvamus oli nende suhtluse katkestanud. Maya mäletas, et Päikesetõus oli käed alistuvalt üles tõstnud ja Maxile öelnud: "Tee nii, nagu sa ise paremaks pead. Sa oled nagunii seda alati teinud. Ära mind enam oma jamade sisse sega." 

Kuidas ta ometi teada võis, et Maya just teda otsima tuli? Mismoodi Päikesetõus ikka veel samasugune välja nägi, nagu oleks aeg temast suure ringiga mööda läinud?

"Kuidas sul läinud on?" küsis Päikesetõus. "Kuidas Maxil ja teistel läheb? Olete endiselt tsirkusetähed?"

Maya jalutas koos Päikesetõusu ja koeraga mööda tänavat edasi ning jutustas kõigest, mis meelde tuli. Tegelikult oli Päikesetõus kursis nii olevikus kui minevikus toimunud juhtumistega ning nende sündmustega, mis polnud veel aset leidnud. Tulevik koosnes paljudest võimalustest. Mõnikord läks vaja Päikesetõusu abi, et valida välja just see õige.

"Kus sa olid?" hüüdis Robin meeleheites, kui Maya aiavärava avas ja hoovi jalutas, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.

"Ma otsisin sind mitu tundi, helistasin igale poole..." jätkas Robin loengu pidamist ning ütles järsku: "Tere, Päikesetõus."

Päikesetõus kergitas viisakalt kaabut ning hoidis teise käega kinni koera, kes polnud kunagi Robinit sallinud. Õigemini nägi Robin viimati teist koera, praeguse looma vana ja väsinud versiooni. Koerad vahetusid aeg-ajalt, kuid nägid pärast täiskasvanuks saamist alati välja täpselt samasugused.

"Maya tuleb minuga kaasa," ütles Päikesetõus vastuvaidlemist mitte sallival toonil. Robin vahtis teda suurte silmadega ning küsis: 

"Kuidas palun?"

"Teda on Miraažis rohkem vaja, kui siin," jätkas Päikesetõus häirimatult.

"Aga, aga..." Maigutanud sõnatult suud, pööras Robin ennast Maya poole ning käsutas: "Mine tuppa! Mul on vaja selle härraga natuke vestelda."

Päikesetõus ainult muigas, kui Maya noruspäi maja poole sammus ja ukse taha kadus. Keegi polnud veel Päikesetõusu ümber veenda suutnud. Vaevalt see Robinilgi õnnestuda võis.