5. Eris
Veelgi ebaõiglasem oli see, et Eris polnud tüdrukuna sündinud. Ta tahtis olla ilus ja poistele meeldida, aga kahjuks nägi ta välja nagu natuke naiselik, suurte prillide ja pikkade värviliste juustega nohikust noormees. Teised geipoisid ei vaadanud tema poolegi. Võib-olla oli põhjus selles, et erksaid värvitoone armastavat Erist vaadates hakkasid silmad üsna kiiresti valutama.
Ainus noormees, kes üldse temaga rääkis, oli Marvin - parim sõber ja paduhetero. Nad nägid välja nagu täielikud vastandid, aga said sellest hoolimata omavahel väga hästi läbi. Kui Erise ema Stella kolis pärast mitme aasta pikkust lahusolekut tagasi Erika juurde, kes oli Erise teine ema, said peaaegu ühevanused poisid iga päev koos mängida. Nad olid siis kuueaastased. Eris imetles Marvinit nagu jumala maapealset kehastust. Erinevalt kõigist teistest, kohtles Marvin Erist hästi ja kaitses teda. Nõnda kasvas Eris enamuse oma elust üles Marvini hirmuäratavas, kuid turvalises varjus.
Erika ja Stella kooselu oli väga kaootiline. Nad kolisid pidevalt kokku ja lahku. Eris ja Marvin hoidsid sidet igas olukorras. Ka siis, kui Stella keelas Erisel oma patima sõbraga suhelda, sest sellest poisist pidi õhkuma väga palju halba energiat. Igal õhtul, kui Eris koju saabus, tegi ema talle puhastava rituaali. Sellel ajal, kui Stella kristallide ja suitseva viirukiga tema ümber kõndis, pomisedes omaette arusaamatus keeles mantrat, sulges Eris silmad ja mõtles ennast kaugele ära. Sinna, kus ta sai olla vaba. Vaba oma kehast, vaba kohustustest ja reeglitest. Kujutluspilt sarnanes paradiisile. Kuldselt helkivas roheluses polnud keegi halb ega hea. Kõik elasid võrdsena ning olid õnnelikud.
Silmi avades nägi ta enda ees ema rahulolevat nägu. Poeg oli patust puhastatud. Kuni järgmise korrani.
"Issand anna armu!" ohkas Erika oma poja järjekordsest pahateost kuuldes. "Kui Marvin käsib sul palja persega läbi kaktuste joosta, kas sa teeksid seda?"
"Kui palju neid kaktusi oleks?" küsis Eris arglikult. Ta istus auto kõrvalistmel, pagasnikust leitud tekk ümber kõhetu keha mässitud. Eris oli tabatud pesupoest vargilt. Ta tegi seda alasti, püüdes seinaga ühte sulanduda. Tegemist oli naistepesu müüva kauplusega.
"Miks sa arvad, et Marvin mul seda teha soovitas?" küsis Eris. Ta oli tekiga ühte sulandunud ning tundus, nagu räägiks istmel tühi riidetükk, millel oli kaks suurt hirmunud silma.
"Ise sa selle peale vaevalt tulnud oleksid," arvas Erika. "Mingi kihlvedu jälle?"
"Ei..." vastas Eris arglikult.
Erika kortsutas kulmu ning pidurdas punase valgusfoori taga. "Mis asi siis?"
Eris kogus julgust, enne kui vastas: "Ma tahan tüdruk olla."
Selle peale ei kergitanud Erika kulmugi. Talle meenus Marvini isa Kris ja tema esimesed sammud naiseks muutumise teel. Kui Erika poleks oma silmaga näinud, kes oli Erise eostamiseks panuse andnud spermadoonor, pidanuks ta Erist täiesti kindlalt Krisi pojaks. Sama naiivne, tütarlapselik ja hella hingega. Marviniga koos moodustasid nad üsna sarnase koosluse nagu lahutamatud vennad Max ja Kris oma noorusajal. Kõik kordus mingil moel, väikeste variatsioonidega.
"Selle murega peaksid sa pöörduma spetsialistide poole, mitte pesupoodi," lausus Erika. "Kas Stella teab juba?"
"Veel mitte," vastas Eris. "Ta hakkaks midagi energiatest rääkima ja ei saaks aru."
"Ma usun, et saaks," vastas Erika. "Muidu ma poleks temaga koos, kui sa mõistad, mida ma mõtlen."
Eris mõistis küll. Erika nägi oma naiselikest vormidest hoolimata välja üsna mehelik ning käitus nagu ehtne isane. "No sa pole enda juures midagi muutnud," lausus Eris. "Sa oled endiselt naine."
"Mida see muutmine mulle annaks?" küsis Erika põlglikult turtsatades. "Vaata Robinit. Kas ta on rohkem mees selle pärast, et endale hormoone sisse kühveldab ja hommikuti habet ajab? Oh ei..."
"Sa arvad siis, et ma ei peaks midagi tegema?" küsis Eris pärast lühikest mõttepausi.
"Sinuga on teine lugu," vastas Erika. "Lapsi sünnitama sa ei hakka, aga muus osas oleksid igati kena naisterahvas. Kahjuks on teadus rohkem vaeva näinud sellega, kuidas meestest naisi vormida. Vastupidine osa on veel täiesti lapsekingades."
Erika heitis Erise poole kõõrdpilgu ning küsis: "Oled sa mingit eelinfot juba koguda jõudnud?"
"Mitte eriti," tunnistas Eris. "Ma pean vist mingeid ravimeid kasutama?"
"Ma saadan pärast sulle ühe lingi," lubas Erika. "Kas sulle sobib, kui räägin Stellaga ise?"
Märgatavalt rõõmsamaks muutunud tekk noogutas ja Eris hakkas selle seest tasapisi välja paistma. Erika peale võis loota. Ta oli karmi ütlemisega, kuid hea südamega. Kuigi Erist kasvatas põhiliselt Stella, oli poiss oma hinges alati rohkem Erika poole hoidnud.
***
Stella ei suhtunud uudisesse Erise soovidest sugugi nii mõistvalt, kui Erika oli lootnud.
"Ta vajab mehelikku energiat," lausus Stella kätega graatsilisi liigutusi tehes, justkui üritades õhust midagi välja voolida. "Erise energiakanalid on umbes ja vajavad puhastust. Pean ta juhatama tagasi ürgmehelike juurteni."
"Saadad Erise koos ürgmeestega mammutijahile?" küsis Erika laialt irvitades. Ta isegi ei üritanud varjata oma suhtumist esoteerikasse. Erika meelest oli tegemist ajupestud inimeste seosetu sonimisega. Kristallide ja muu kola müüjad said selliste lollide arvelt hiigelkasumeid teenida.
Stella tõmbus solvunult eemale. Tundus, et saabumas oli järjekordne lahkuminek. Alati, kui Erika ja Stella arvamused lahku läksid, saabus mõnekuine järelemõtlemisperiood, mis reeglina lõppes Stella tagasitulekuga. Eris valis lahusoleku ajal selle vanema juures viibimise, kes teda paremini ära rääkida suutis. Enamasti oli selleks Stella, tekitades oma nutu ja halaga Erises kaastunnet.
"Miraaž läheb varsti uuele tuurile," vahetas Stella teemat. "Ma võtan Erise kaasa. Ta vajab vaheldust."
Ja siit see tuleb, mõtles Erika. Seekord piisas nii vähesest, et Stellat pagendusse saata. Kahjuks koos Erisega. Samas võis tsirkuselaevale minek poisile tõepoolest kasuks tulla. Kus siis veel oma rollidesse sisse elada, kui mitte laval. Äkki avaneksid seal ka Stella silmad ning lõpeks see neetud ürgmehe jutt.
"Tervita Maxi minu poolt," lausus Erika. Ta polnud endiselt leppinud mõttega Maxi ja Robini kooslusest, kuid kahjuks polnud midagi parata. Kui Robin tõesti nii väga soovis enda kõrvale seda ülbikust tainapead, tuli tema valik vaikides välja kannatada. Vähemalt ei pidanud nad enam sama elukohta jagama. Pärast seda, kui Robin koos lastekarjaga lossist välja kolis, ei pidanud Erika enam iga päev Maxi tobedaid sulgi nägema, mis tundusid olevat pikemad kui nende kandja uhke kaabu all. Max nägi välja nagu kukk keset kanala hoovi ning Marvin polnud temast põrmugi parem. Tundus, et kasvatus võis mõnikord suuremat mõju avaldada kui pärilikkus.
"Kindlasti tervitan," lubas Stella ning läks asju pakkima. Minekuni olid jäänud vaid loetud päevad.
Kommentaarid
Postita kommentaar