7. Vestlus

 "Marvin, mul on sulle üks jutt." Need sõnad ei tõotanud head. Marvin tõmbus üleni pingule ja naeratas teenistusvalmilt. 

"Jah, Max?"

"Tule siia," kutsus Max. "Ma tahan sinuga omavahel rääkida."

Marvin lõpetas nõude pesemise ja asetas viimase taldriku kuivatusrestile. Igaüks koristas enda järelt ise. Selline töökorraldus oli juba lapsest saati sisse juurutatud ning sobis kõigile. Keegi ei tahtnud teiste tekitatud segadust kraamida.

Nad läksid Marvini tuppa. See oli pime ja sünge nagu nagu koobas: mustaks värvitud lae ja metal-bändide pilte täis kleebitud seintega. Pilli mängida Marvin ei osanud. Ta pööras rohkem rõhku oma välimusele. Just nagu tema bioloogiline isa, oli Marvin samuti arlekiin. Näomaalingute ja silmapaistvate kostüümidega. Erinevalt Krisist polnud Marvin lõbus ega värvikirev. Ta tunnistas ainult kolme värvitooni: musta, punast ja valget. Kõige rohkem kasutas Marvin musta, võõbates ennast karmide muusikute eeskujul groteskse klouni sarnaseks peletiseks ja riietudes nagu üheksateistkümnenda sajandi edev härrasmees. Teistsuguste riiete kandmise pärast peeti teda veidrikuks ja naerdi, kuid ainult selja taga. Marvinit kardeti, sest jutud tema jõhkrusest ja vaimsest tasakaalutusest olid levinud üsna kaugele.

Seina ääres seisev rõivaid täis riputatud stange nägi muljetavaldav välja. Isegi Maxi lendava tsirkuse kostüümiladu polnud nii rikkalik. Max märkas teiste riiete vahelt paistmas üht tuttavat pluusi, mida ta oli tsirkusetuuri ajal kadunuks pidanud.

"Millest sa rääkida tahtsid?" küsis Marvin kasuisa pilku märgates. Praegu polnud tal vähimatki tuju pluusi kohta seletusi andma hakata.

"Ma lähen varsti Miraažiga uuele ringile," alustas Max, "ja tahaksin sind sinna kaasa võtta. Seekord ainult sinu, ilma Mayata."

Maya nime kuuldes sai Marvin aru, et teda ei kutsutud tsirkusesse kaasa ilmaasjata. Noormees neelatas kuuldavalt ja ootas, mida Max järgmiseks ütleb. 

"Istu," ütles Max voodile osutades ning istus Marvini kõrvale. Kogunud pisut mõtteid, küsis ta vaikselt: "Kaua sinu ja Maya vahel see asi juba kestnud on?"

"Meie? Mis asi, mis mõttes?" Marvin jäi Maxile imestunult otsa vahtima.

"Marvin, ma tean," vastas Max. "Ma ju näen."

"Mida sa näed?" küsis Marvin silmnähtavalt ärritudes. "Ta on mu õde! Ta isegi ei räägi minuga."

Max ei lasknud ennast häirida ning jätkas: "Sa hiilid lihtsalt niisama tema tuppa, eks ole? Demonstratiivne teineteise vältimine minu ja Robini nähes tähendab kindlasti seda, et te olete tülis? Ära püüagi valetada, Marvin. Ma tean kõike."

Nüüd jooksis Marvini juhe lõplikult kokku. "Ma meeldin Mayale? See pole võimalik! Sa ütlesid seda mu vaheletõmbamiseks jah?"

"Sina tegid seda just praegu," lausus Max külma rahuga. "Tõmbasid end vahele."

Sõnad, mis Marvin kuuldavale tõi, polnud sugugi ilusad. Ta toetus seljaga vastu seina, sulges silmad ja hingas sügavalt välja. 

"Jah," tunnistas Marvin. "Ma olen haige ja vaatan Mayat nii, nagu ei tohiks. Vii mind hullumajja või midagi. Ära ainult Mayale midagi räägi. Palun."

Max silmitses Marvinit mõtlikult ja küsis: "Ega teie vahel pole midagi... tõsist?"

"Ei, kindlasti mitte!" karjatas Marvin sosinal. "Ta vihkab mind ja isegi, kui ei vihkaks, siis ei! Maya ei suudaks iialgi minusse niimoodi suhtuda. Ta pole selline nagu mina. Maya ei ole friik." Marvin värises üleni ning hingas kiiresti ja lühikeste hingetõmmetega. Ta tõmbas pluusivarrukad üles ning näitas lõikehaavu, öeldes: "Enesedistsipliin."

Sulgenud uuesti silmad, jäi Marvin karmi otsust ootama. Kujutluspilt valgete palatiseinte vahel istumisest oli muutumas õudusunenäost reaalsuseks.

Max ei lausunud sõnagi. Ta mõtles. Mõnes mõttes olid asjad hullemad kui ta arvas ja mingis mõttes palju paremad. 

Marvin avas arglikult silmad ning küsis: "Kas sa viid mind nüüd hullarisse?" 

"Sellest poleks kasu," vastas Max. "Ära oma käsi Robinile näita. Ma hoian ise sul silma peal. Et sa rohkem lollusi ei teeks."

"Ja mis sellest... teisest asjast saab?" küsis Marvin käiseid tagasi alla tõmmates. "Kas sa räägid Mayale?"

"Ei," vastas Max. "Ma viin su teise keskkonda, teiste inimeste keskele. See aitab, päriselt."

"Aga ma tulen ju tagasi," lausus Marvin. "Maya on endiselt siin."

"Maya läheb varsti laagrisse," lausus Max. "Sa ei näe teda vähemalt kuu aega."

Tundus, et Maxil ja Robinil oli kõik juba omavahel läbiräägitud. Järelikult teadis Robin samuti Marvini saladust. Kuidas nad suutsid temasugust haige mõistusega inimest üldse välja kannatada? Miks nad seda kõike teades ikka veel uue võimaluse andsid?

Max oli tunnetanud kasupoja sees mäslevaid emotsioone ning üritas teda lohutada: "Marvin, see, mida sa tunned, on sinuvanuste puhul üsna tavaline, aga sellest ei räägita. Küll läheb üle. Enda lõikumine pole tavaline ega aksepteeritav. Ma saan aru, miks sa seda teed, aga enesetapp ei lahendaks probleemi. Usu, ma tean, millest räägin. Ma olen ka kunagi lollusi teinud. Ellu jäin..."

Marvin tõstis pea ning jäi Maxi vaatama. Oli raske uskuda, et see hallipäine ja kortsulise näoga vanamees oli kunagi noor olnud. "Sa oled ennast lõiganud?"

"Ma lasin teistel seda minuga teha," vastas Max. "Lasin nii kaua, kuni mu keha lõpuks alla andis. Ühel hetkel ma polnudki enam surematu."

"Mis mõttes, alla andis?" ei saanud Marvin aru. Ta teadis, et Max oli kunagi olnud surematu, aga võimed ei saanud ju lihtsalt nii lihtsalt ära kaduda.

"Ma surin keset lava," vastas Max. "Mind elustati."

Nii et see kõik oli juhtunud päriselt. Legendid Maxi sadomasohhistlikest etendustest vastasid tõele. 

"Sina tegid seda show pärast," lausus Marvin. "Sa ei tahtnud päriselt surra."

"Mitte ainult show," lausus Max pead vangutades. "Ma lasin ennast karistada. Valesti tehtud asjade eest. Ning ma tegin seda ka siis, kui laval polnud."

"Kas sul oli samuti õde?" küsis Marvin elavnedes. "Kas ta meeldis sulle liiga palju ja sa lasid end selle eest karistada?"

Max muigas endamisi ja vastas: "Oli kunagi õde. Ta ei meeldinud mulle üldse. Ma tapsin ta, kogemata."

Marvini entusiasm hääbus hetkega. Järelikult oli tema ikkagi selle perekonna ainus pervert. Kogemata tapmine tähendas hoopis midagi muud. "Selle eest siis..."

Max noogutas. "Selle ja teiste asjade eest."

Ta tõusis püsti ja patsutas Marvinit julgustavalt õlale. "Sul on vaja veel palju asju ära teha. Liiga vara elust lahkumiseks. Tule Miraaži ja äkki leiad sealt endale tüdruku. Tõsiselt, ma leidsin su ema publiku hulgast ja kutsusin ta lavale. Nii see kõik algas."

Marvini kulmud kerkisid kõrgele ning silmad muutusid suurteks ja ümmargusteks. "Mida perset?" Marvinil polnud õrna aimugi asjaolust, et tema ema kunagi Maxiga koos elas. Kõik need aastad olid Robin ja Max suutnud seda teemat osavalt vältida. 

"Pikk lugu lühidalt, su isa lõi sinu ema minult üle ja nii te Mayaga alguse saitegi," seletas Max. "Aga seda polnud sul tarvis teada."

"Sa pead sellest mulle rääkima," tingis Marvin. "Muidu ma sinuga kaasa ei tule."

"Alustuseks pean sulle mõne uue triki selgeks õpetama," vastas Max. "Tattilappidega lehvitades naisi ei leia."

"Äkki on mõnel neist nohu," jäi Marvin optimistlikuks. Oma sõnade kinnituseks tõmbas ta ühest ninasõõrmest välja rohelise rätiku ja nuuskas teise ninapoole selle sisse tühjaks. 

Näiliselt lõbusas meeleolus Marvin mõtles rättidega mängides ees ootavast ajast tsirkuselaevas. Ta polnud kindel, kas suudab nii kaua ilma Mayata vastu pidada. Nad olid sünnist saati koos olnud, kuigi nende vahel polnud kunagi sõbralikke õe-venna suhteid.

Mõte keset lava suremisest kõlas Marvini jaoks ahvatlevalt. Võib-olla märkaks siis Maya teda viimaks ja tooks hauale küünla või paar lilleõit. Väliselt hirmuäratava Marvini sees oli süsimust tumeromantiline hing.