11. Mini-inimesed

-

Mõõganeelaja Albert toimetas juba varahommikul Miraaži kambüüsis ringi ja keetis endale kohvi. Tema lihavas näos mustendasid aukuvajunud silmakoopad nagu Kuu kraatrid. Sassis juuksed läksid sujuvalt üle pulstunud habemeks. Eilse õhtu tagajärgede silumiseks valas mõõganeelaja kohvitassi tubli sortsu kangemat kraami. Veel enne, kui Albert jõudis tassi suu juurde tõsta, kuulis ta kummalist klõbinat. Keegi oleks justkui puupulkadega mööda põrandat kolistanud. Albert kissitas silmi ja nägi endale vastu vaatamas pisikest inimest. Kentsakalt riides tegelane oli kui arlekiin vanast muinasjutust. Ruudulise kostüümi ja mitmeharulise mütsiga, näole maalitud lai punane naeratus ja silmade all vertikaalsed mustad jooned, mis voolasid poole põseni nagu tahmased pisarad. 

Mini-inimene vangutas laitvalt pead viibutas sõrme. Küllap oli ta näinud, kuidas Albert oma hommikukohvi vürtsitas. Mõõganeelaja tundis, kuidas põsed habemepadriku all õhetama hakkasid. Keegi polnud juba ammu teda niimoodi noominud. Viimati kooliajal, mis jäi üsna lühikeseks, sest Albert teadis ise paremini, kuidas elada ja mida teha. Ja nüüd tuli mingi päkapikk talle moraali lugema! Mis siis, et hääletult. Mõnikord võis kehakeel olla palju valjem kui välja öeldud sõnad. 

Külalist tähelepanelikumalt vaadates mõistis Albert, et müra tekitaja oli ainult nukk, marionett. Nähtamatud niidid tõmbusid pingule ja lohistasid naljakalt vasturabeleva nuku uksest välja. Surunud kohvitassi kõvemini oma suurte käte vahele, läks Albert vaatama, kuhu nukk kadus. Keset kitsast koridori seisis koheva soengu ja laia seelikuga naine. Tema sõrmede vahelt paistsid peenikesed orad ning nende küljes, pikkade niitide otsas rippusid marionettnukud. Kõik sama imelikult riides ning õudustäratavalt elutruud. 

"Ma soovin rääkida selle tsirkuse juhatajaga," lausus naine ilma tervitussõnu ütlemata. Tema hääl kõlas kalgilt ja käskivalt. Albert maigutas tummalt suud ning osutas sõrmega Maxi kajuti suunas. Naine noogutas ning seadis sammud näidatud suunas, lohistades nukke halastamatult enda järel. Mõni samm kaugemal, naise selja taga, hiilis mööda seinaääri noor punapäine tütarlaps. Ta tundus kuidagi tuttav, aga Albert ei suutnud meenutada, kus ta tüdrukut varem näinud oli. Kui naine ja tüdruk olid Maxi kajutisse kadunud, haaras mõõganeelaja põuest lapiku pudeli ja rüüpas suure lonksu. Need nukud olid talle hirmu peale ajanud. Tavaliselt ei kartnud Albert kedagi ega midagi. Järelikult pidi nukkudes ja nende juhis olema midagi erakordset, sugugi mitte heas mõttes. Pidanud hetke aru, koputas Albert tasakesi Marvini ja Erise magamiskajuti uksele.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

6. Maya

-
Kujutis
  Liblikad, kelle tiibade värvilised silmad päriselt nägid, muutsid Maya vaatevälja palju avaramaks kui tavalistel inimestel. Nende abil sai inimesi jälitada. Värviliste tiibadega putukad toimisid mobiilsete piilukaameratena.  Kahjuks polnud liblikatel kõrvu. Kõrvaltuppa luurele saadetud liblikas näitas tummfilmi, mille subtiitrid tuli ise juurde mõelda. Just sellel põhjusel ei teadnud Maya väga paljudest asjadest. Maya oli Marvinit liblikatega jälitanud juba titest saati. Viimase aasta jooksul tegi ta seda palju rohkem kui tavaliselt. Maya sai aru, et Marviniga oli midagi valesti, kuid ta ei mõistnud, mis nimelt. Küsida Maya ei julgenud, kartes vennale reeta oma tundeid, mis ulatusid palju kaugemale lubatud piirist. Erinevalt Marvinist ei suhtunud tütarlaps endaga toimuvasse nii dramaatiliselt. Ta kirjutas roosa karusnahaga kaetud märkmikku ilusaid luuletusi ja pikki mõtisklusi, süüdistades karmi saatust teda valele teele juhtimises. Elu oli Maya jaoks draama ja t...
Lisateave

15. Mida ei näe, seda pole olnud

-
"Siin sa oledki," ütles Ella kergendatult ohates. "Robin, mul on su abi vaja." Tundus, et Robin oli liimist lahti. Ta ainult mühatas süngelt kohvitassi sisse.  "Ega Nicolast kodus pole?" sosistas Ella kartlikult ringi vaadates. "Kus ta siis veel olema peaks?" küsis Robin. "Küsiks pigem, miks sina siin oled? Tuli lõpuks meelde, et kodu on olemas?" "Mul on vaja sinuga rääkida," vastas Ella sosinal ja sikutas Robinit varrukast. "Tule, lähme autosse." Autos istudes rääkis Ella lühidalt kõigest, mis vahepeal oli juhtunud. Kui ta jutu lõpetas, hakkas muidu alati viisakate sõnadega ennast väljendanud Robin ropult vanduma.  "Oleksid sa natuke varem tulnud, siis saanuks Päikesetõus sind aidata," ütles ta, kui oli vandumisega ühele poole saanud. Ella jäi üllatunult Robinile otsa vahtima. "Päikesetõus oli siin?" Viimati nägi ta Päikesetõusu päris ammu ning arvas, et Max oli oma parima sõbraga lõplikult tülli...
Lisateave

17. Ämblik nimega Jolene

-
Tsirkusetelk oli püsti pandud, lava valmis ja proovi alguseni aega jäänud üks tund. Piisav aeg kostüümi selga panemiseks, näo pähe joonistamiseks ja väikeseks paanikaks, mis kuulus artistiks olemise juurde.  Erist polnud kusagil näha. Marvin oli juba kõik võimalikud ja võimatud kohad õhulaevas läbi otsinud. Ainult kambüüs jäi veel alles. Kes see ikka enne peaproovi köögis istuks? Kogu selle akrobaatika ja närvipingega polnud tarvis tekitada võimalust, et mao sisu keset areeni seest välja purskaks. Aga seal ta tõepoolest oli. Istus väikese laua ääres, mille servad olid natuke kõrgemad, et laeva kaldu vajudes asjad laualt maha ei kukuks. Erise ees auras erkroosa vikerkaare ja ponidega tass, mida ta keskendunult jälgis, justkui ootaks imeelukate elluärkamist. "Kas sa etendusel osalema ei peaks?" küsis Marvin Erise kõrvale istudes. Ta üritas tassist mööda vaadata. Erksad värvid panid pingelises olukorras tema sisikonna keerama. Ega Erise vaatamine asja paremaks teinud - noormees ...
Lisateave