18. Varblane, karikakrad ja pool pudelit rummi

Vaevalt oli proov lõppeda jõudnud, kui tsirkusetelgi ukseavast lendas sisse varblane. Veel enne, kui Kassmees teda märkas, jõudis Max linnu kinni püüda, jättes kolleegi pettunult sisisema. 

"Ma nägin teda esimesena," protestis Kassmees."

"Sa ei räägi," kasutas Max nagu muuseas oma veenmisvõimet. Kassmees maigutas tummalt suud, rehmas seejärel vihaselt käega ja trampis minema. Maxile võis vastu hakata ainult teatud piirini. Piiri ületamine lõppes alati uue töö ja peavarju otsimisega. Keegi polnud eelisseisus. Isegi mitte Marvin.

Max rullis varblase jala külge kinnitatud kirja lahti ja muutus näost veel mornimaks, kui ta tavaliselt oli. Robin saatis talle sõnumi. Ella oli vaja üle piiri tuua.

"Tee siis niimoodi tööd," pomises Max ja sattus pilku tõstes silmitsi Marviniga. 

"Kaotasid midagi või?" küsis Max järsul toonil. Ta ei tahtnud antud hetkel ühtegi inimest näha. 

"Mida ta kirjutas?" küsis Marvin kirjale osutades. Et poisil ka midagi kahe silma vahele ei võinud jääda...

"Ella tuleb," vastas Max. "Sul pastakat on?"

Marvin tuhnis taskutes ja leidis jupi harilikku pliiatsit. 

"Käib kah," ütles Max ning kribis paberi teisele küljele mõne numbri. Need tähistasid kuupäeva ja kellaaega. Kohta teadsid nad ise. Kannatlikult oodanud varblane lasi kirja jala külge kinnitada ja tõusis lendu. Linnud ei tundnud maailmade piire. Nemad lihtsalt lendasid.

Samal ajal vaidlesid Päikesetõus ja nukuemand Laura sosinal, vehkides kätega nagu kurttummad. Emotsionaalsus oli Päikesetõusu puhul ülimalt ebatavaline. Tavaliselt ärritus ta sama kergesti kui pehkinud kännujuurikas.

"Sa pead kiiresti ära minema," sosistas Päikesetõus. "Ta jõuab varsti siia!"

"Las tuleb. Ma pole üksi," vastas Laura.

"Selles asi ongi," ütles Päikesetõus. "Sa tõmbad kõigile häda kaela."

"Mida ma sinu arvates siis tegema peaks? Laskma ennast tagasi viia? Nad jäävad igavesti nukkudeks ja Jolene ei saa kunagi täiskasvanuks."

"Lihtsalt mine. Küll mina juba temaga tegelen."

"Sa oled seda ennegi öelnud..."

"Laura!"

"Uskumatu, sa mäletasid mu õiget nime ja ei kutsunudki mind..." 

Jutuajamise katkestas Inglisilm, kes tuikus pooliku rummipudeliga Maxi kajuti suunas. 

"Ärge laske ennast segada, noored," ütles Inglisilm pehmel keelel, "ma tulin kapteniga jooma. Aasta ema olen, raisk! Aga vahel harva ju võib. Jack, kuradi alkass, lakub palju rohkem kui mina!"

Päikesetõus tõmbas kaabu pähe ja läks oma koera otsima. Tal polnud vähimatki tahtmist Inglisilma nähes isiklikke asju ajada. Koha peal, kus Päikesetõus vaidlemise ajal oli seisnud, hakkasid põrandalaudade vahelt võrsuma karikakrad. Laura vaatas kõhklevalt ringi, noppis maast paar lille ja läks siis oma kajutisse. 

Üksinda jäetud Inglisilm luksatas ning jätkas oma teekonda. Tal oli lastevaba õhtu ning keegi ei tohtinud seda rikkuda.

Marvin ei soovinud täiskasvanute joomist pealt vaadata ning ta jättis Maxi ja Inglisilma kahekesi. Tegelikult oli Marvin koos sõpradega alkoholi proovinud, aga ta ei mäletanud sellest õhtust eriti midagi. Hommikuks oli tal alahuules neet, mida eelmisel päeval veel polnud ning ta ei saanud nädal aega korralikult süüa ega rääkida. Pärast seda oli Marvin alkoholiga väga ettevaatlik ja hiilis joomistelt kainena minema, tuues vabanduseks oma alaealisuse.

Juba kolme päeva pärast pidid Marvin ja Maya saama seitsmeteistkümne aastaseks. Kas keegi üldse mäletas kaksikute sünnipäeva nüüd, kui kõigil olid mingid jamad lahendada? Vaevalt. Võib-olla ainult Eris. Et päris kindel olla, lõi Marvin kajuti ukse pärani ja hüüdis teki all lamavale Erisele: "Mul on varsti sünnipäev!"

Eris mõmises midagi arusaamatut ja tõmbas teki kõrgemale. Marvin katsus igaks juhuks sõbra laupa. See oli jahe ja higine. 

"On sul kõik korras?" küsis Marvin. Ees ootav sünnipäev tundus äkki täiesti tühisena. 

"Rinnad valutavad," vastas Eris. "Ja hirmsasti tahaks magada."

Marvin katsus ehmudes oma rindu, aga need tundusid olevat täiesti tavalised. Küllap ei mõjunud nii väike teesõõm talle või oli Erisel lihtsalt väga hea kujutlusvõime.

"Olgu, ma lasen sul magada," ütles Marvin ja hakkas oma voodit magaminekuks valmis sättima. Kui ta särki üle pea tõmbas, kostus Erise asemelt vaikne pomin: "Ma mäletasin su sünnipäeva."

Marvini nägu tõmbus särgi sees laiale naerule ja sisemusse tekkis mõnus soojus. Erise peale võis alati kindel olla. Tema oli tõeline sõber.