15. Mida ei näe, seda pole olnud

"Siin sa oledki," ütles Ella kergendatult ohates. "Robin, mul on su abi vaja."

Tundus, et Robin oli liimist lahti. Ta ainult mühatas süngelt kohvitassi sisse. 

"Ega Nicolast kodus pole?" sosistas Ella kartlikult ringi vaadates.

"Kus ta siis veel olema peaks?" küsis Robin. "Küsiks pigem, miks sina siin oled? Tuli lõpuks meelde, et kodu on olemas?"

"Mul on vaja sinuga rääkida," vastas Ella sosinal ja sikutas Robinit varrukast. "Tule, lähme autosse."

Autos istudes rääkis Ella lühidalt kõigest, mis vahepeal oli juhtunud. Kui ta jutu lõpetas, hakkas muidu alati viisakate sõnadega ennast väljendanud Robin ropult vanduma. 

"Oleksid sa natuke varem tulnud, siis saanuks Päikesetõus sind aidata," ütles ta, kui oli vandumisega ühele poole saanud.

Ella jäi üllatunult Robinile otsa vahtima. "Päikesetõus oli siin?" Viimati nägi ta Päikesetõusu päris ammu ning arvas, et Max oli oma parima sõbraga lõplikult tülli läinud.

"Jah," vastas Robin napilt, "ta võttis Maya endaga kaasa."

"Miks?"

"Et minna Miraažile mingit jama lahendama." Robin ei teadnud tõesti rohkem, sest Päikesetõus ei soovinud põhjustest eriti palju rääkida. Ta oli rõhutanud, et asi on tähtis, eriti Maxi jaoks.

"Päikesetõus ja Max ei suhelnud enam omavahel," ei suutnud Ella äsjakuuldut ikka veel uskuda. "Millest selline meelemuutus?"

"Kes neid suudaks lahutada," lausus Robin ohates. "Max väidab, et on hetero, aga sulab hetkega, kui Päikesetõusu näeb. Käigu nad mõlemad..."

"Aga miks Maya?" ei saanud Ella endiselt aru. "Mis kurat siin toimub?"

Robin lõi käega ning juhtis teema mujale: "Räägi parem, mis sul selle vanamehega plaanis on?"

"Ma ei tea," tunnistas Ella. "Laibast peaks kuidagi vabanema ja korteri puhtaks tegema. Arvasin, et sina oskad äkki aidata. Loed ju pidevalt kriminaalromaane."

"Romaanid ja päriselu on väga erinevad," sõnas Robin. "Kas seda kõike kuidagi õnnetuseks lavastada ei saaks?"

"Kukkus väga kõvasti peaga vastu triikrauda?" küsis Ella kibedalt muiates. "Kolm korda järjest."

Robin ainult kehitas õlgu ning vastas: "No näiteks..." 

Ella vaatas Robinit pika pilguga. "Sul lihtsalt vedas, et keegi su üle-eelmise eksmehe surma uurima ei hakanud," ütles ta. "Professori asja niisama ei jäeta. Olen selles täiesti kindel." 

Üle-eelmise eksmehe mainimise peale Robini näoilme korraks muutus. Ta oli arvanud, et Ella ei tea sellest midagi. Küllap luuras tüdruk salaja kusagil ja kuulas pealt, kui Robin sellest Krisile rääkis. See oli üle kümne aasta tagasi. Ella mäletas ikka veel. Kohutav!

"Hea küll. Lähme kohale ja vaatame üle," otsustas Robin. "Aga mitte praegu. Teeme seda pimedas."

Verd maha pesta polnud sugugi lihtne. Keemia vallas üsna palju teadmisi omav Robin juhendas Ellat ning pärast kolme tunni pikkust väga hoolikat nühkimust oli neil õnnestunud professori korter enam-vähem korda saada. Enamuse probleemidest lahendas Robin musta värvi prügikottidega ning elutuba jäi lõpuks üsna lagedaks. Selle jaoks, et tühi põrand natukenegi loomulikum välja näeks, võttis Robin kõrvaltoast vaiba ja laotas diivani ette maha. Ta jäi mõtlikult silmitsema kompse, millest ühes olid professori maised jäänused. 

"Ella, sa muutud alati nähtamatuks koos oma riietega," ütles Robin. Tüdruk noogutas, saamata aru, kuhu kasuema oma jutuga jõuda üritas.

"Võta see kott sealt ja muutu nähtamatuks," käskis Robin. Ta vaatas rahulolevalt, kuidas Ella koos prügikotiga õhku haihtus.

"Väga hea," ütles Robin. "Nii teemegi."

Nad viisid kõik üleliigse maja ette pargitud auto pagasnikusse ning ainus asi, mis kahtlust äratada võis, oli Robini kummaline käteasend, kui ta viimast korda majast väljus. Ella ei jaksanud laipa üksi välja lohistada ning Robin pidi teda aitama. Samal ajal jälgis toimuvat kardina vahelt piiludes uudishimulik naabrimammi. Tema silmadele ei jäänud miski märkamata ning fantaasiale jagus alati küllaldaselt ruumi, et välja mõelda kõige uskumatumaid lugusid, mida teistele edasi rääkida.

Tagasi koju jõudes söötis Robin hüsteeriliselt nutvale Ellale sisse paar rahustit ning saatis tüdruku magama. Igaks juhuks kontrollis ta enne äraminekut üle, et tulekindlaks muudetud toas poleks vedelemas midagi kergestisüttivat, näiteks pabertaskurätte. Kõik tundus korras olevat. 

Lõpuks vajus Robin oma kirjutuslaua äärde toolile istuma ning sulges sügavalt välja hingates silmad. See päev oli olnud kohutav. Pärast lühikest hingetõmbepausi kirjutas Robin pisikesele paberiribale kirja ning avas akna. Aknaplekile maandunud varblane lasi kirja rahulikult oma jala külge köita ja lendas minema. Sõnum oli teele saadetud. Nüüd ootas ees suuremat sorti pakkimine. 

See pidi jääma homseks. Praegu oli vaja Nicolas arvuti tagant voodisse saata ning üritada ise samuti natuke magada.