14. Midagi kahtlast

"Kes nad olid?"

Marvini küsimus libises Maxi kõrvust mööda. Ta mõtles ikka veel marionettnukkudele, kellest neli olid nii kohutavalt sarnased päris inimestele. Võib-olla sarnanesid nukud täiesti juhuslikult Maxile, tema kasuvend Krisile, kes nüüdseks juba ammu maamullas puhkas, ja neile kahele inimesele, kes olid üheaegselt nii lapsevanemate kui orjapidajate rollis. Neljakesi rändasid nad ringi palju aastaid järjest, andes rahvale etendusi, just nagu marionettnukud.

Juhuseid polnud olemas...

Nukujuht sarnanes samuti kellelegi ja Max tundis, et hakkab hulluks minema. 

"Kas sa ütlesid midagi?"

"Kes nad olid?" kordas Marvin. Tema kõrval seisev Eris niheles närviliselt, aga uudishimu ei lubanud tal lahkuda.

"Uued artistid," vastas Max. "Nad hakkavad etendusi andma. Õigemini see nukkudega naisterahvas hakkab. Teine on tema tütar. Ma ei tea, mida tüdruk teha oskab. Unustasin küsida."

"Kas punapea on sama tüdruk, kelle sa lavale kutsusid?" sosistas Eris Marvinile nii valjusti, et Max seda kuulis. Marvin noogutas kulmu kortsutades. Mõõganeelajal oli õigus. Toimumas oli tõepoolest midagi kahtlast.

Pärastlõunaks oli Miraaž uuesti õhku tõusnud. Nad lendasid järgmisse esinemispaika. Maailmade vahel reisimise saladust teadsid väga vähesed. Tsirkuselaeval oskas seda ainult üks inimene - Max.

Kui keegi oleks maailmas, kus eelmine etendus anti, sellel hetkel taevasse vaadanud, näinuks ta, kuidas hiiglaslik õhulaev äkitselt õhku haihtus. Samal hetkel ilmus Miraaž nähtavale täiesti teistsuguses dimensioonis, materialiseerudes eikusagilt. Siin olid aurumootorid ja lendlaevad täiesti igapäevased. Palju ei puudunud kokkupõrkamisest teise õhusõidukiga, mille külgedele oli pisut kohmakalt maalitud suur tiibadega silm. 

"Max, sa oled kohutavalt vanaks jäänud!" olid esimesed sõnad, mis Inglisilm Miraaži tekile astudes kuuldavale tõi. Laevade vahele tõmmatud silda mööda astus raskete saabaste kolinal Prussaka Jack koos väga karvase inimolendiga, kes kandis seljas erkroosat kleiti. 

"Tore teidki näha," vastas Max pisut äraolevalt. "Sind on aeg hellalt hoidnud, nagu näha." Tõepoolest, Inglisilm ei näinud põrmugi vanem välja. Ta oli endiselt heas vormis, hambuni relvastatud ja väga kena välimusega naisterahvas. Sama ei saanud öelda Prussaka Jacki kohta. Vaese mehe näost paistis ilmselge kurnatus. Elades koos Inglisilma ja tema eriliste lastega pidi jõudu jätkuma mitme eest. Noorim lastest, Agnes, oli nüüdseks juba teismeliseks neiuks sirgunud, kuid nuusutas endiselt kõiki elusolendeid ebasündsatest kohtadest ning haukus ja lõõtsutas häälekalt, keel suust välja rippumas. Koeraks muutumine oli alanud juba varases lapsepõlves ning seda ravida polnud võimalik.

"Tegelikult ei sattunud me siia juhuslikult," alustas Jack, kuid Inglisilm müksas teda küünarnukiga. "Tasa, mina räägin praegu!"

Max jäi hinge kinni hoides ootama, mis üllatus neil hullukestel seekord varuks oli.

"Me tõime su laevale rahvast juurde," ütles Inglisilm ja naeratas laialt.

"Veel?" küsis Max kulme kergitades. "Alles hommikul võtsin tööle kaks uut artisti... Oh kurat!" Viimased sõnad olid mõeldud üllatuskülalistele.

Päikesetõus ja Maya astusid Jacki selja tagant välja. Kollane koer urises Agnese peale ning koeratüdruk vastas samaga. Laevatekile tulnud Marvin võpatas, nagu oleks elektrilöögi saanud. Ta pööras kannapealt ümber ja läks tagasi oma kajutisse. See pidi olema halb uni. Marvin tõmbas teki üle pea ning jäi ülesärkamist ootama.