3. Paha poiss

 "Mul ei olnud nii plaanis," ütles Marvin. Ta rääkis tõtt. Tal polnud tõesti plaanis üht oma jüngritest tõsiste kehavigastustega haiglasse saata. Kahjuks see siiski juhtus. 

"Marvin, sa pead oma tegude eest vastutama. Sa pole enam laps." Robin oli neid sõnu nii palju öelnud, et tundis ennast rikki läinud plaadimängijana. Poiss lihtsalt seisis tema ees nagu kivikuju, näol kramplik naeratus, mis ulatus ühest kõrvast teiseni. Ta nägi välja nagu Krisi (puhaku ta põrm rahus) minikoopia. Eriti nüüd, kui oma juukseid tumedamaks värvis. Samas polnud pojal ühtegi isaga sarnast iseloomuomadust. Marvin oli külm, tundetu ja sadistlik. Inimlikkust polnud talle juba sündides kaasa antud. Vähemalt lasi Marvin kõigil teda ümbritsevatel inimestel sedasi arvata.

Kasuema hääl tungis Marvini teadvusesse ja purustas jõhkralt kaitsva mulli, mille nooruk oli mõttes enda ümber loonud. Robin võis ju näha välja nagu mees, kuid ta tänitas nagu naine. Kahjuks ei saanud ei saanud seda omadust soovahetusoperatsiooni käigus maha lõigata.

"Kas sa saad aru, et selliste asjade eest pannakse vanglasse?" 

Marvini silmades välgatas hirm. Emotsioon kadus sama kiiresti, kui oli tekkinud. Tunded olid nõrkadele. Marvin ei saanud neid endale lubada.

"Ma püüan sind kuidagi puhtaks rääkida," lausus Robin alistunult pead langetades. "Ära arva, et niisama pääsed. Alates tänasest saab sinu kodust vangla." Asjaolu, et kaks päeva tagasi oli alanud suvevaheaeg, andis Robinile vabaduse koduaresti kehtestamiseks. Marvinile see sobis. Reeturitest kambaliikmete järgi polnud tal vähimatki igatsust ning kõik muud asjad sai edukalt oma toas arvuti taga istudes aetud.

"Ja interneti kasutusajale tuleb piirang," lisas Robin, justkui Marvini mõtteid aimates.

Ukse kolksatus andis märku Maxi kojusaabumisest. Ees ootas veel üks moraalijutlus. Marvin tõmbas jakivarrukatest välja rippuvad pitsid-satsid kokku ja üritas neid kasuisa pilgu eest peita. Maxile ei meeldinud sugugi, kui Marvin tema esinemistkostüüme luba küsimata laenas. Küsida polnud mõtet - ta poleks nagunii lubanud.

Robin läks elukaaslasele esikusse vastu. Veel enne, kui ta midagi öelda jõudis, küsis Max: "Millega Marvin jälle hakkama sai?" Ta nägi Robini näost, et midagi oli juhtunud ning tavaliselt oli igasugu juhtumite põhjustajaks Marvin. 

"Rääkige omavahel," vastas Robin. "Ta jääb koduaresti. Ära anna järgi. Muidu lõpetab poiss oma koolihariduse noortevanglas."

Endamisi vandudes astus Max elutuppa, kus Marvin juba auvalves seisis, kramplik naeratus keset nägu säramas. Maxi pilk tabas kohe jakikrae vahelt paistva pluusikaeluse tuttava tooni. Kahjuks oli ilma loata tema riiete võtmine seekord kõige väiksem mure. 

Vali röögatus päästis valla kõik majas leiduvad veekraanid. Köögis ei pidanud torud survele vastu ning seinaplaatide vahelt hakkas vett nirisema. Nicolas oli jälle millegi peale vihastanud. Tõenäoliselt kaotas poiss arvutimängus. Veel tõenäolisemalt olid tal igahommikused rahustud täna võtmata jäänud. Omaette vandudes jooksis Max veekraane sulgema ning Robin läks oma poja juurde, sest tema oli ainus, kes Nicolast rahustada suutis.

Kasutades ära tekkinud kaost, tormas Marvin trepist üles enda tuppa ja keeras ukse lukku. Seekord oli ta üsna kergelt pääsenud. Marvin pani pähe suured, taustamüra summutavad kõrvaklapid, keeras muusika valjuks, sulges silmad ja mõtles ennast kaugele ära. Sinna, kus kõik oli teistmoodi, kaasaarvatud tema ise.