16. Seekord polnudki rotid süüdi

Tundus, et Päikesetõusu tulek ei meeldinud nukuemandale. Naine käis närviliselt mööda garderoobi, riietudes käigupealt ja heites aeg-ajalt pilke peeglisse. Eesootavaks prooviks oli vaja valmistuda. Päikesetõus seisis samal ajal laevatekil, koer puusa kõrval, ning ajas rahulikult Erise ja Stellaga juttu. Hoolimata Stella palvetest polnud Päikesetõus nõus Erist "terveks ravima" ja soovitas lasta asjadel omasoodu kulgeda. Kui Stella lõpuks alla andis ja ära läks, otsis Päikesetõus taskupõhjast välja väikese kilekoti taimeseguga. 

"See pole narkootikum," seletas Päikesetõus, kui Eris kotikest umbusklikult nuusutas. "Tee sellest endale teed. Väike lusikatäis ja pool tassi kuuma vett. Igal teisel õhtul."

"Miks?"

"Et asjade kulgemist natuke kiirendada," vastas Päikesetõus Erisele silma pilgutades. "Hoia seda hoolikalt, et Marvin või keegi teine meestest kogemata jooma ei juhtuks."

"Aga miks see sul kaasas oli?" küsis Eris. 

"Kõhuhädade vastu," vastas Päikesetõus ning haaras koera kaelarihmast. Paar asjatoimetust vajasid veel tegemist.

 Max tegeles samuti tööga, samal ajal kui Inglisilm tema selja taga muudkui jutustas. Dekoratsioone paika sättides jälgis Max ühe silmaga Marvinit, kes nohisedes lavalaudade kallal nokitses. Ta vältis Mayat, täpselt nagu kodus. Kus Maya üldse oli? Koos Päikesetõusuga? Ja kus oli Päikesetõus?

"Kuidas Robinil läheb?" küsis Inglisilm äkki. Max pillas kruvikeeraja käest. 

"Mis temast?"

"Niisama küsisin," vastas Inglisilm ja korjas tööriista maast üles. Ta jäi tõsiselt Maxi põrnitsema. "Tahad pärast proovi natuke südant puistata? Ma kuulsin su mõtteid. Need olid murettekitavad."

Max pööras pilgu kõrvale. Ühest küljest oli tal tõepoolest kellegagi rääkida vaja, sest viimase aja sündmused ajasid hulluks ja vestlemine kellegi erapooletuga võis aidata kõike värske pilguga vaadata. Teisest küljest ei tahtnud Max Inglisilma oma muredega koormata. Tal oli niigi raske oma veidra pesakonna ja poolearulise mehega hakkama saada. 

"Ma jään täna siia," otsustas Inglisilm ning patsutas Maxi vandeseltslaslikult õlale.  "Lähen toon oma laevast pudeli. Loodan, et Jack pole seda vahepeal üles leidnud ja tühjaks joonud."

"Jätad Jacki lapsi valvama ja tuled minuga jooma," imestas Max. "Mida su vaene abikaasa küll mõelda võib?"

"Mu vaene abikaasa oli nädal aega kadunud ja ma ei tea siiani, kus ta laaberdas," vastas Inglisilm tigedalt. "Ta on mulle võlgu seitse päeva. Kolm neist olen juba tagasi saanud."

"Aus kaup," nõustus Max. "Vähemalt on teil asjad kenasti paigas."

Piraadilaeval üles kasvanud Jacki eriliseks võimeks oli prussakateks moondumine. Sellest ka te a hüüdnimi, Prussaka-Jack. Varem kutsuti teda Loll-Jackiks. Pärast röövlilaevalt lahkumist sai mees viimaks ometi võimaluse tõestamiseks, et ta polnud loll, lihtsalt natuke omamoodi. Jack oskas mõtteid lugeda ning inimeste unenägudes käia. Need oskused olid olemas ka Inglisilmal. Olles üheaegselt väga sarnased ja siiski erinevad, polnud Inglisilma ja Jacki kooselu kunagi igav. Alati jätkus teemasid, mille üle vaielda.

"Tead, mõnikord tahaks ma kogu laevale prussakatõrjet teha," lausus Inglisilm. Need sõnad tulid sügava ohkega südamepõhjast. "Aga siis vaatan ma mööblit ja muud mudru, mille Jack oma kätega valmis on teinud, mõtlen selle peale, et lapsed kasvavad ja neile on kogu aeg midagi vaja..."

Inglisilm rääkis puutükkidest valmis nikerdatud asjadest, kuid tema häälest õhkus armastust. Jack oli Inglisilma kõrval püsinud juba üle kümne aasta. Kauem kui ükski mees enne teda. Nad olid määratud kokku jääma.

"Rotid on juhtmed läbi närinud!" teadustas helimees kõrgelt lae alt. Max langetas pea ja pomises omaette midagi. Igasugu hädad tulid alati esile vahetult enne proovi või esietendust. Küll oli auru-elektrigeneraator katki, siis jälle hõõglampide pirnid läbi kõrbenud, nüüd juhtmed...

"Kus kuradist sul need rotid järsku tekkisid?" hüüdis Max. "Minu omad jäid seekord koju."

"Need polnud rotid," sosistas Inglisilm ja jooksis oma noorimat last otsima. Ta oli täiesti ära unustada jõudnud, et pidi Agnesel ise silma peal hoidma. Kutsika käitumisega tüdruk tükkis närima kõike, mis ette sattus. Tema hambad ei lõpetanud iialgi sügelemist. Kus kurat see Jack ometi looderdas ja miks ta plikal silma peal ei hoidnud?