2. Julgusmäng

Marvin ja tema ustavad jüngrid seisid ümber kirikuvaremete, pead kuklas. Sakilised müürid olid kõrged ja ohtlikud. Just selle pärast Marvin kohtumispaiga varemete juurde määraski. 

"Miks me siin oleme?" küsis üks jüngritest. Ta üritas Marvini moodi välja näha, kuid see polnud tal kuigi hästi õnnestunud. Pigem meenutasid tema riided ja näomaaling Halloweeni kommijooksjat. 

"Sa saad kohe teada," vastas Marvin. Ta köhatas ja ajas ennast pidulikult puhevile. Jüngritele tundus, nagu oleks nende isanda niigi pikale kasvule veel meeter juurde lisandunud.  Mustaks värvitud huultele tekkis lai irve. Ilma selleta poleks Marvin olnud tema ise. Kõik teadsid teda naeratuse järgi ning neil, kellele Marvin ei meeldinud, oli tavaks tsiteerida vanasõna: "Paljust naerust tuntakse lolli." 

"Näed seda poolikut torni seal?" küsis Marvin sõrmega ülespoole osutades. "Sinna on peidetud üks kiri. Kes selle alla toob, saab hakata mõnikord minu eest koosolekuid korraldama ja võib-olla tohib isegi mõne uue julgusmängu välja mõelda."

"Kas sa lähed ära?" küsis heleda patsi ja kitsa vinnilise näoga tütarlaps. Tema suured, paksu tallaga tanksaapad muutsid ta mingil kummalisel moel ühe multikategelase sarnaseks. 

"Mul on lähiajal palju tegemist," vastas Marvin pilku kõrvale pöörates. "Eksamid ja säärane jama." Jüngritel polnud tarvis teada, millised mõtted Marvini peas tegelikult keerlesid. 

"Eksamite aeg sai ju läbi," julges veel keegi jüngrite hulgast sõna võtta. 

"Järeleksamid," pomises Marvin vaevukuuldavalt ning osutas uuesti kirikitorni suunas. "Sina, tarkpea, mine esimesena. Tee oma eksam ja vaata, kui palju su tarkusest abi on."

Pealtnäha täisealine noormees, kelle lihtsameelse näolapi järgi võis arvata, et ta polnud elu jooksul ühtegi eksamit sooritanud ja selle pärast endiselt teismeliste kambas ringi jõlkus, hakkas kohmakalt ja kettide kolisedes mööda müüri üles ronima. Marvin ei hakanud talle ütlema, et ronimise ajaks oleks pidanud pükste ketid maha võtma. Julgusmängud polnud ohutusreeglite järgimiseks. 

"Kuidas kiri sinna üles sai?" küsis suurte saabastega tüdruk. Marvin ohkas ja pööritas silmi, enne kui vastas: "Mina viisin."

Tüdruku silmis helkis siiras imetlus, mida võis näha ainult temavanuste noorte neidude puhul, kellest elu polnud veel teerulliga üle sõita jõudnud. Marvin tõmbus temast kaugemale. See tütarlaps käis talle närvidele. Oleks ta siis vähemalt kena välja näinud...

Erinevalt Marvinist polnud müüri mööda roniv tegelane tsirkuses sündinud. Ta nihkus aegamisi ülespoole ja oli juba üsna kõrgele jõudnud, kui pükste küljes rippunud kett kivide vahele kinni jäi. Rutakalt ennast vabaks rapsiv noormees kaotas tasakaalu ja kukkus valju mütsatusega maapinnale. Jüngrid jooksid kannatanu juurde kobarasse ja astusid verd nähes kohe mitu sammu tagasi. 

"Mind polnud siin," ütles ennist Marvinit imetlenud tütarlaps ning pistis jooksu. 

Nii palju siis sinust, mõtles Marvin kibedalt. Ta oli juba lootnud, et fännitüdruk teda jamast välja rääkib. Aga ei, kahjuks mitte. Teistel jüngritel hakkas samuti kiire. Kogu fännklubi kadus järsku Marvini ümbert, jättes ta kahekesi varemete otsast alla potsatanud noorukiga, kes vaevu hingas. Endamisi vandudes otsis Marvin tumepunase sametjaki hõlma alt välja telefoni ja kutsus kiirabi. Kogu selle aja jooksul, mis päästjatel kohalejõudmiseks kulus, ei puudutanud Marvin vigastatut sõrmeotsagagi. Ta oli seljasolevad riided laenanud kasuisalt, ilma selle jaoks eelnevalt luba küsimata. Verega määrimine tähendanuks topelt pahandust. Äsja juhtunud õnnetus tõotas juba niigi suuremat sorti jama.