6. Maya

 

Liblikad, kelle tiibade värvilised silmad päriselt nägid, muutsid Maya vaatevälja palju avaramaks kui tavalistel inimestel. Nende abil sai inimesi jälitada. Värviliste tiibadega putukad toimisid mobiilsete piilukaameratena. 

Kahjuks polnud liblikatel kõrvu. Kõrvaltuppa luurele saadetud liblikas näitas tummfilmi, mille subtiitrid tuli ise juurde mõelda. Just sellel põhjusel ei teadnud Maya väga paljudest asjadest.

Maya oli Marvinit liblikatega jälitanud juba titest saati. Viimase aasta jooksul tegi ta seda palju rohkem kui tavaliselt. Maya sai aru, et Marviniga oli midagi valesti, kuid ta ei mõistnud, mis nimelt. Küsida Maya ei julgenud, kartes vennale reeta oma tundeid, mis ulatusid palju kaugemale lubatud piirist. Erinevalt Marvinist ei suhtunud tütarlaps endaga toimuvasse nii dramaatiliselt. Ta kirjutas roosa karusnahaga kaetud märkmikku ilusaid luuletusi ja pikki mõtisklusi, süüdistades karmi saatust teda valele teele juhtimises. Elu oli Maya jaoks draama ja tema selle peaosatäitja. Marvin oli tema silmis valesti mõistetud antikangelane, kelle karmi kesta all peitus katkine hing. Maya arvamust kinnitasid psühholoogia teemalised käsiraamatud, mida ta igal vabal hetkel luges, analüüsides põhjalikult kõiki pereliikmeid. Keegi ei jäänud ilma diagnoosita. Loomulikult ei olnud Maya unustanud lapsepõlve, kui kaksikvend halastamatult tema liblikaid hävitas ja enda õde nii palju kiusas, et tüdruk ainult ime läbi ellu jäi. Maya pidas seda suureks kasvamise juurde kuuluvaks loomulikuks osaks. Nüüd olid nad mõlemad peaaegu täiskasvanud ja nägid kõike teistmoodi. Terroriseerivast vennast oli sirgunud kena noormees. Isegi liiga kena.

Sellel pärastlõunal, kui Maya avastas, et tema toapõrand oli märg, sai ta aru, et Nicolas oli tema järel nuhkimas käinud. Väikevend suutis muutuda veelombiks ja voolata läbi väiksemastki praost, näiteks uksealusest avast. Erinevalt Marvinist ei kartnud Nicolas vahelejäämist ning tuhnis õe asjades põhjalikult. Ta piilus isegi madratsi alla ja leidis sealt midagi väga põnevat.

Mida Maya siis veel ei teadnud, oli see, et Nicolas tegi telefoniga fotod tema päeviku lehekülgedest ja saatis need oma emale. Paberõhuke veekindel mobiiltelefon, mis ukse alt ilusti läbi mahtus, oli kõige hullem sünnipäevakink, mida Nicolasele teha võis. Väike, närvihaige, uudishimulik ja kättemaksuhimuline kitupunn kasutas kingitust väga kurjalt enda huvides ära.

Noorte demonstratiivne teineteise vältimine oli juba varem Robinis kahtlust äratanud. Piltide nähemine kinnitas tema hirme. Kohe, kui Nicolase saadetud fotod Robini telefoni ilmusid, läks ta oma töökohaks oleva kohviku leti taha pisikesse laoruumi ja helistas pojale. "Sa kustutad need ära ja hoiad oma suu kinni," ütles Robin poolsosinal. "On selge?"

"Aga ema, see pole ju normaalne!" vaidles Nicolas. "Maya on peast haige ja Marvin..."

"Sina pole samuti normaalne. Keegi meist pole," katkestas Robin poja kaeblemise. "Tee, mis ma ütlesin."

Nicolases ei saanud kunagi päris kindel olla. Robin jättis töö pooleli, jagas kolleegile kiired juhtnöörid ja sõitis koju. Kingi jalast võtmata kamandas ta poisi trepist alla. 

"Telefon," ütles Robin. "Anna siia!"

Nicolas andis väga vastumeelselt Robinile oma telefoni. Kiire kontroll näitas, et pildid olid alles, kuid ta polnud neid veel kellelegi teisele saata jõudnud. 

Jääkuubikuks külmunud telefon libises Robini sõrmede vahelt ja kukkus kivist põrandaplaatide peale, purunedes tuhandeks killuks. Nicolas hakkas ahastavalt karjuma ning langes telefoni tükkide kõrvale põlvili.

"Minu sünnipäevakink..." nuuksus ta tükke kokku korjates.

"See on sulle õpetuseks nuhkimise eest," lausus Robin külma rahuga. "Mine oma tuppa ja loe kohustuslikku kirjandust."

"Sa hoolid ainult kaksikutest," kiunatas Nicolas püsti tõustes ja väga aeglaselt trepist üles astuma hakates. Ta ei saanud aru, mida oli valesti teinud. Maya sai pahandusega hakkama, mitte tema. Marvinist ei lubatud isegi rääkida, kuigi vend käis üsna tihti Maya toas. Kuidas tema võis? Nicolase arvates süüdistati teda kui kõige nooremat alati kõiges. Suuremad võisid teha, mida tahtsid. Eriti Marvin, keda ainult moepärast noomiti ja koduaresti jäeti. Ilma käsuta keset suve kohustuslikku kirjandust lugeda. Küllap kuulas Marvin praegu oma toas kõike pealt ja irvitas nii, nagu tal ikka kombeks oli.

Robin seisis keset esikut telefoni tükkide kõrval ja kogus mõtteid. Nicolasega oli vaja pikalt ja põhjalikult vestelda. Maxiga oli tarvis rääkida. Soovitavalt öösel, et vältida asjaosaliste juurde tormamist ning moraalijutluse alustamist. 

Marviniga vestlemise eelistas Robin Maxile jätta, sest kooselatud aastate jooksul oli neil tekkinud päris tugev isa ja poja suhe.

Robinil oli samuti vaja põhjalikult järele mõelda. Teismeliste kasvatamine sarnanes metsikute kiskjate eest hoolitsemisele. Iga liigutust tuli teha ettevaatlikult ja läbimõeldult. 

Telefoni kilde kokku pühkides sai Robin kõne noorsoopolitseilt. Nad tahtsid temaga vestelda seoses Marvini ja kirikuvaremete juhtumiga. Pärast kõne lõpetamist oleks Robin tahtnud enda telefoni samuti puruks virutada, kuid ei saanud. Seda läks veel vaja. Ta läks autosse, sulges tihedalt kõik aknad ja pööras muusika põhja, et keegi tema karjumist ei kuuleks.