1. Marvin

-


"Pane ennast põlema," soovitas Marvin ja lõi toaukse Ella nina ees kinni. See, et vanem õde oli juba ammu täiskasvanu, ei andnud talle mingit õigust pidevaks tänitamiseks ja moraali lugemiseks. 

Üsna paljud Marvini vanused, kuueteistkümne aastased noorukid tundsid, et on sündinud hullumeelsesse perekonda ning pole ise samuti normaalsed. Marvini puhul oli see igati õigustatud. Tema ema oli surnud siis, kui Marvin oli alles mõnekuune ja isa hukkus tsirkuselaval etendust andes, kui Marvin oli viieaastane. Meheliku välimusega kasuema suutis isegi tule ära jäätada ning kasuisaks oli pärisisa vend, kes andis lendaval tsirkuselaeval Miraaž mustkunstietendusi ja oli osav mentalist. Kogu tsirkuselaev kuulus kasuisale. Lisaks kõigele muule oli kasuisa Marvini meelest muldvana.

Marvini vanem õde Ella oskas mõttejõuga tuld süüdata, muutus aeg-ajalt nähtamatuks ning lendas ringi hiiglasuurte liblikatiibadega. Kaksikõel Mayal polnud silmi. Ta nägi värviliste liblikate abil, kelle tiibadel olid silmad. Need liblikad elasid õe peas. Kogu selle liblikateema põhjuseks oli ema. Tema keha olevat ööliblikatest koosnenud. Kahjuks ei mäletanud Marvin oma emast midagi ja ühtegi pilti polnud samuti alles.Oli ainult hunnik joonistusi, mis isa ja vanem õde olid teinud. Nende põhjal jäi mulje, et ema polnud tõepoolest inimene. Kuus aastat noorem väikevend Nicolas suutis moonduda veelombiks ja korraldada  veeavariisid. Venna võimed olid Marvini meelest üsna mõttetud. Peaaegu sama mõttetud kui tema enda omad. Korra oli vennast siiski kasu - kui ta ujutas üle kogu koolimaja ning tunnid jäid tervelt nädal aega ära.

Sellises peres oli võimatu tervet mõistust säilitada. Eriti veel siis, kui su kõigist kehaavavustest tuli välja värvilisi rätikuid ning kogu see äraneetud pesakond suhtus sinusse nagu kõndivasse taskurätikarpi. 

Marvin surus kõrvaklapid kõrva ja pani muusika mängima. Karmi kõlaga kitarrisoolod lõid hinge puhtaks. Endiselt muusikat kuulates istus Marvin peegli ette ja hakkas näole musti jooni tõmbama. Temagi oli omamoodi maag, just nagu kasuisa. Marvin andis etendust oma pisikesele fännklubile, mis koosnes täielikest idiootidest. Nad imetlesid ja kartsid Marvinit. Isegi siis, kui Marvin kogu oma viha ja ängistuse nende peal välja elas. 

Ta tegi seda üsna tihti.

Olles näomaalingu valmis saanud, naeratas Marvin telefoni kaamerale ja saatis õõvastava pildi laiali kõigile fännklubi liikmetele sõnumiga: "Õhtul näeme, sitarattad! Olge valmis üllatusteks."

Tegelikult polnud Marvinil sellel hetkel veel õrna aimugi, mida ta oma jüngritega seekord ette võtta kavatses. Kõige paremad mõtted tulid alati improviseeerides. 



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

6. Maya

-
Kujutis
  Liblikad, kelle tiibade värvilised silmad päriselt nägid, muutsid Maya vaatevälja palju avaramaks kui tavalistel inimestel. Nende abil sai inimesi jälitada. Värviliste tiibadega putukad toimisid mobiilsete piilukaameratena.  Kahjuks polnud liblikatel kõrvu. Kõrvaltuppa luurele saadetud liblikas näitas tummfilmi, mille subtiitrid tuli ise juurde mõelda. Just sellel põhjusel ei teadnud Maya väga paljudest asjadest. Maya oli Marvinit liblikatega jälitanud juba titest saati. Viimase aasta jooksul tegi ta seda palju rohkem kui tavaliselt. Maya sai aru, et Marviniga oli midagi valesti, kuid ta ei mõistnud, mis nimelt. Küsida Maya ei julgenud, kartes vennale reeta oma tundeid, mis ulatusid palju kaugemale lubatud piirist. Erinevalt Marvinist ei suhtunud tütarlaps endaga toimuvasse nii dramaatiliselt. Ta kirjutas roosa karusnahaga kaetud märkmikku ilusaid luuletusi ja pikki mõtisklusi, süüdistades karmi saatust teda valele teele juhtimises. Elu oli Maya jaoks draama ja t...
Lisateave

15. Mida ei näe, seda pole olnud

-
"Siin sa oledki," ütles Ella kergendatult ohates. "Robin, mul on su abi vaja." Tundus, et Robin oli liimist lahti. Ta ainult mühatas süngelt kohvitassi sisse.  "Ega Nicolast kodus pole?" sosistas Ella kartlikult ringi vaadates. "Kus ta siis veel olema peaks?" küsis Robin. "Küsiks pigem, miks sina siin oled? Tuli lõpuks meelde, et kodu on olemas?" "Mul on vaja sinuga rääkida," vastas Ella sosinal ja sikutas Robinit varrukast. "Tule, lähme autosse." Autos istudes rääkis Ella lühidalt kõigest, mis vahepeal oli juhtunud. Kui ta jutu lõpetas, hakkas muidu alati viisakate sõnadega ennast väljendanud Robin ropult vanduma.  "Oleksid sa natuke varem tulnud, siis saanuks Päikesetõus sind aidata," ütles ta, kui oli vandumisega ühele poole saanud. Ella jäi üllatunult Robinile otsa vahtima. "Päikesetõus oli siin?" Viimati nägi ta Päikesetõusu päris ammu ning arvas, et Max oli oma parima sõbraga lõplikult tülli...
Lisateave

17. Ämblik nimega Jolene

-
Tsirkusetelk oli püsti pandud, lava valmis ja proovi alguseni aega jäänud üks tund. Piisav aeg kostüümi selga panemiseks, näo pähe joonistamiseks ja väikeseks paanikaks, mis kuulus artistiks olemise juurde.  Erist polnud kusagil näha. Marvin oli juba kõik võimalikud ja võimatud kohad õhulaevas läbi otsinud. Ainult kambüüs jäi veel alles. Kes see ikka enne peaproovi köögis istuks? Kogu selle akrobaatika ja närvipingega polnud tarvis tekitada võimalust, et mao sisu keset areeni seest välja purskaks. Aga seal ta tõepoolest oli. Istus väikese laua ääres, mille servad olid natuke kõrgemad, et laeva kaldu vajudes asjad laualt maha ei kukuks. Erise ees auras erkroosa vikerkaare ja ponidega tass, mida ta keskendunult jälgis, justkui ootaks imeelukate elluärkamist. "Kas sa etendusel osalema ei peaks?" küsis Marvin Erise kõrvale istudes. Ta üritas tassist mööda vaadata. Erksad värvid panid pingelises olukorras tema sisikonna keerama. Ega Erise vaatamine asja paremaks teinud - noormees ...
Lisateave