17. Ämblik nimega Jolene

Tsirkusetelk oli püsti pandud, lava valmis ja proovi alguseni aega jäänud üks tund. Piisav aeg kostüümi selga panemiseks, näo pähe joonistamiseks ja väikeseks paanikaks, mis kuulus artistiks olemise juurde. 

Erist polnud kusagil näha. Marvin oli juba kõik võimalikud ja võimatud kohad õhulaevas läbi otsinud. Ainult kambüüs jäi veel alles. Kes see ikka enne peaproovi köögis istuks? Kogu selle akrobaatika ja närvipingega polnud tarvis tekitada võimalust, et mao sisu keset areeni seest välja purskaks.

Aga seal ta tõepoolest oli. Istus väikese laua ääres, mille servad olid natuke kõrgemad, et laeva kaldu vajudes asjad laualt maha ei kukuks. Erise ees auras erkroosa vikerkaare ja ponidega tass, mida ta keskendunult jälgis, justkui ootaks imeelukate elluärkamist.

"Kas sa etendusel osalema ei peaks?" küsis Marvin Erise kõrvale istudes. Ta üritas tassist mööda vaadata. Erksad värvid panid pingelises olukorras tema sisikonna keerama. Ega Erise vaatamine asja paremaks teinud - noormees nägi endiselt sama silmipimestav välja nagu uusaasta ilutulestik. Juustesse olid põimitud neoonvärvides, litritega kaunistatud patsid ning riiete küljes rippusid jõuluehete sarnased kulinad. 

"Mul on paha olla," vastas Eris. Ta pani käed ümber tassi ja ohkas dramaatiliselt.

"Mis see sul on?" küsis Marvin tassile osutades. "Mingi ravitee või? Haiseb nagu umbrohu leotis."

Kui Eris ei vastanud, haaras Marvin tassi enda kätte ja tahtis sellest lonksu võtta.

"Ei!" karjatas Eris. "Ära joo!"

Marvin pani tassi ettevaatlikult lauale tagasi ning jäi tõsiselt Erise nägu põrnitsema. "Mis siin tassi sees on?" küsis ta. "Ega sa siia rotimürki pannud või midagi sarnast?"

"Päikesetõus ütles, et see aitab mul muutuda," vastas Eris poolsosinal. 

"Põnev," ütles Marvin ja rüüpas tassist suure sõõmu. "Vastik! Kui see tee sulle ei mõju, siis on tegemist põhjendamatu masohhismiga."

Eris vahtis teda, silmad õudusest pärani. 

"Noh, kas mu tissid kasvavad juba?" küsis Marvin ja hakkas valjusti naeru lõkerdama. "Hea küll, joo oma solk lõpuni. Proov algab varsti. Molutamiseks pole aega."

Eris täitis väga vastumeelselt käsku ning tõusis laua tagant püsti. Äkitselt avanes kambüüsi tagaseinas olev peaaegu märkamatu uks. Seal oli varukajut neile, kes tavalistesse enam ära ei mahtunud. Ruumist astus välja punapea, kes oli nukuemandaga kaasa tulnud. Ta kandis õhulist musta kleiti ning erkpunased juuksed olid kuklasse soengusse seatud. Tüdruk heitis noormeeste poole põlgliku pilgu ja kõndis üle laudpõranda, kingad näppude vahel rippumas. Kui punapea oli silmist kadunud, sosistas Eris: "Tema nimi on Jolene. Just nagu selles laulus."

"Millises laulus?" Marvini muusikamaitse oli väga rikkalik metali ja rocki vallas, aga need asjad, mida Eris kuulas, jäid talle võõraks.

"Selles, kus punapea lööb blondiini mehe üle," vastas Eris. "Tõsielul põhinev lugu."

"Täna õnne, et sul meest pole," vastas Marvin. "Kas tuled või jääd siia oma muutumist ootama?" Neid sõnu öeldes tundis Marvin, kuidas tal tekkis kõhus õõnes tunne. Vist poleks ikka pidanud enne peaproovi kahtlast teed jooma.

"Tulen," vastas Eris ja hakkas väga aeglaselt väljapääsu suunas nihkuma. Tal polnud täna vähimatki tahtmist lavale minna. 

Max seisis juba poodiumil, käed laiali sirutatud nagu suureks sirgunud tammepuul. Ta kuulutas proovi alanuks ja hüppas kerge sammuga lavalt alla, justkui polekski elatud aastad halastamatult Maxi luid ja liigeseid hävitanud.

Üldjoontes sujusid asjad üllatavalt hästi. Eris käitus küll pisut kohmakamalt kui tavaliselt, aga klouni puhul oli publikul raske aru saada, kas tehtud vead olid taotluslikud või juhtusid kogemata.

Lõpuks saabus aeg nukuemanda etteasteks. Tema asemel tuli lavale Jolene. Kõik jäid hiirvaikseks ja julgesid vaevu hingata. Pealtvaatajate kõrvus hakkas mängima vaikne muusika. Meloodia ei tulnud kõlaritest, vaid kõlas igaühe enda peas. Max oli ainus, kes muusikat kuuldes hüpnoosi pehme ja kleepuva vati sisse ei vajunud. Ta jälgis tähelepanelikult, kuidas Jolene mööda lava keerles, punudes sõrmedega õhus nähtamatut võrku. Tüdrukus oli midagi tuttavlikku. Täpselt nagu tema emas. Nad mõlemad meenutasid Maxile inimesi kaugest minevikust.

Kui Jolene etteaste lõpetas, märkas proovi jälginud tsirkuserahvas nii lava ees kui eesriide taga, et nad ei suutnud ennast liigutada. Käed ja jalad olid silmale nähtamatu kookoni sisse mässitud. Jällegi oli Max ainus, kellele see ei mõjunud. Jolene naeratas kavalalt ja tegi kätega äkilise liigutuse, nagu purustaks enda ümber oleva seebimulli. Lummus kadus ja pealtvaatajad olid taas vabad. 

Laetaladel istuvatele liblikatele lummus ei mõjunud. Nad nägid Maya kimbatust nähtamatu võrgu sisse lõksu jäädes ja nägid ka palju muud, mis teistele märkamata jäi. Sellest kõigest oli vaja rääkida Päikesetõusule. Liblikad lendasid tagasi Maya pea sisse ja tüdruk hiilis vaikselt telgist välja.