8. Taaskohtumine

 Marvinit nähes muutusid Erise silmad peaaegu sama suurteks ja ümmargusteks kui tema prilliraamid.

"Hei, plikatirts!" tervitas Marvin teda sõbralikult müksates. Erise näole valgus lai naeratus. Nad polnud keskkooli minekust saati kohtunud. Sellest oli möödas juba üle poole aasta. Tegelikult oli poiste erinevatesse koolidesse panek osaliselt Stella teene, sest ta ei tahtnud, et Marvin tema korralikule, tagasihoidlikule ja kohusetundlikule lapsele halba mõju avaldaks. Eris armastas lugemist, värvikirevaid riideid ja noormehi, kuigi tal polnud veel ühtegi suhet olnud. Marvini arvates peitus põhjus selles, et Erise mõlemad vanemad olid naissoost. Poiss vajas enda lähedale meeshinge. Muidugi ei öelnud Marvin seda valjusti välja. Polnud tema asi oma ainsa tõelise sõbra orientatsiooni kommenteerida.

Max ei olnud Stellale öelnud, et Marvini tsirkuselaevale kaasa toob. Aurumootori jõul töötav õhulaev mahutas endasse umbes sama palju inimesi kui kolmekorruseline kortermaja ja vajas maandumiseks tervet parkimisplatsi. Seega läks natuke aega, enne kui Stella Marvini kohalolu märkas ja siis oli juba liiga hilja, sest laev lendas kõrgel pilvede kohal.

Trotsides ohtu, keksis Marvin jalutuskeppi sõrmede vahel keerutades mööda laevatekki ringi, kaitseprillid ees. Ta sarnanes sedasi Willy Wonkale, kuid nägi välja palju hirmuäratavam. Laia irvet Marvini näol seekord polnud. Õhus võis ringi lennata ükskõik mida ja Marvin ei tahtnud oma hammastest ilma jääda.

Stella vestles Marvini kuuldeulatusest väljas viibides Maxiga, kätega samal ajal aktiivselt žestikuleerides.

"Miks sa mind ei hoiatanud?" küsis Stella. "Ma poleks Erist endaga kaasa võtnud!"

"Marvin on minu silma all," vastas Max. Ta ei püüdnudki varjata demonstratiivset silmapööritust. "Kõik on hästi. Kumbki teeb oma asjad ära ja siis lähme koju tagasi."

Stella nii optimistlik polnud. "Erika ütles, et keegi sattus Marvini pärast haiglasse."

Või nii, mõtles Max. Ja Robin väitis, et ta enam Erikaga ei suhtle.

"Kõik jäid ellu," vastas Max. "Rahune maha ja astu ämbrisse või mida sa homsel klounietendusel tegema pididki?"

"Issand, sa räägid täpselt nagu Marvin!" ahastas Stella käsi ringutades. Ta oli täiesti kindel, et Max eostas mõlemad kaksikud, sest tema meelest nägi Marvin välja nagu Maxi noorendatud koopia ning käitus täpselt samamoodi. Rohkem polnud mõtet oma närve kulutada. Nii isa kui poeg käitusid Stella meelest nagu täielikud idioodid.

Max ootas, kuni Stella silmist kadus, surus kaabu kõvemini pähe ja kummardus enne ukseavast läbi astumist, et uhkeid sulgi mitte pooleks murda. Igaks juhuks piilus ta trepimademel kõõludes, millega Marvin laevatekil ametis oli. Nähes poissi koreograafilise etteaste saatel midagi Erisele seletamas, lõi Max käega ja läks oma kajutisse. Tema arvates oli kõik parimas korras. Vähemalt oli Marvinil nüüd piisavalt tegevust ja mõtteainet, et mitte oma peas mingeid lollusi genereerida.

"Marvin, ma pean sulle midagi rääkima," ütles Eris oma voodil pikutades. Telefonilevi siin polnud ja jutuajamine oli ainus ajaviide. Hoolimata Stella vihast oli tal õnnestunud Marvin endaga samasse kajutisse saada ja nad said segamatult rääkida jutte, mis polnud täiskasvanute kõrvadele mõeldud.

"Minust saab tüdruk," ütles Eris ning jäi hinge kinni hoides Marvini arvamust ootama. 

"Sa juba oled seda," lausus Marvin.

"Jah, aga... päriselt," täpsustas Eris.

Läks natuke aega, enne kui Erise sõnade tähendus Marvini ajju kohale jõudis. 

"Et nagu lased maha lõigata?" küsis ta. Selline asi kõlas isegi temasuguse sadisti jaoks hirmsalt. Marvin poleks iialgi loobunud ülitähtsast kehaosast, mis temast mehe tegi. Ta oli täiesti veendunud oma soos ja sooeelistustes.

"Mitte kohe, aga lõpuks vist küll," vastas Eris. 

Selline julgus tõstis Erise sõbra silmis kangelase staatusesse. Pidi ikka kõva tahe olema, kui ta millekski nii drastiliseks valmis oli.

"Kahju pole või?" küsis Marvin siira imestusega.

"Mitte sugugi," vastas Eris.

Marvin ei teadnud neist asjadest kuigi palju. Pärast lühikest mõttepausi küsis ta: "Millega sa siis kusel käima hakkad?"

"Ma saan endale naise keha. Ka altpoolt," seletas Eris. "Sellega läheb päris palju aega, aga lõpp on kannatusi väärt."

Marvin püüdis oma parimat sõpra naise kehas ette kujutada. See polnud kuigi keeruline, sest Eris nägi juba praegu välja nagu tüdruk. Aga täiesti naine nii ülalt kui alt...

"Vau!" sosistas Marvin. Kujutluspilt polnud üldse paha.

"Kas sa jääksid siis endiselt mu sõbraks?" muretses Eris ja täpsustas kohe: "Kui ma tüdruk oleksin."

"Ma juba ütlesin, et sa oled praegugi paras plika," vastas Marvin. "Jah, muidugi jääksime endiselt sõpradeks. Ega sina siis sellest muutu, kui teistsugune välja näed. Sa oleksid ikka sama inimene."

Eris ohkas kergendatult ja avas suu, et veel midagi küsida, aga jäi vait. Selle küsimuse jaoks oli veel liiga vara.

"Mis su nimi tüdrukuna oleks?" küsis Marvin. 

"Jääks samaks," vastas Eris. "See on tüdrukunimi ka."

"Lahe..." 

Marvin silmitses laelaudu ja praegude vahel rippuvaid ämblikuvõrke. Ämblikud olid mõnes mõttes nagu tema. Neil tuli tagumikust niit välja, Marvinil tuli rätte absoluutselt igalt poolt. 

"Ma olen ämblik," ütles Marvin. Oma sõnade kinnituseks tõmbas ta kõrvast välja pika peenikese riideriba, soputas selle laiali ja viskas Erise voodi poole. Lapp hõljus nagu langevari ja langes pehmelt kajutipõrandale.

"Ämblikuks muutumine on vist natuke raskem kui soo vahetamine," arvas Eris. "Sul on neli jäset vähem, kui tarvis oleks."

"Mootorsaag ja väike õmblustöö lahendaksid probleemi," arvas Marvin. "Ülejäänu võid endale saada. Sul oleks kätetu ja jalutu rümp. Nagu nukk. Mängi kodu või midagi. Mähi tekk ümber ja vii käru sees õue jalutama."

"Püha taevas, Marvin! Kuskohast sul sellised ideed tulevad?" oigas Eris hirmunult. Ta ei suutnud isegi õudusfilme vaadata. Verd nähes Eris minestas. Veri ja surm olid teemad, mida ta igal võimalusel vältida üritas.

"Kuskohast mul ideed tulevad?" kordas Marvin. "Peast vist? Või milist kohta ma sinu meelest mõtlemiseks kasutan?"

"Peast tulevad sul kaltsud ja jubedused," pomises Eris süngelt ja tõmbas teki üle pea.

"Mitte ainult peast," täpsustas Marvin laialt naeratades. Talle meeldis Erist kiusata. Muidugi mõistlikkuse piirides.

"Tänan, see info oli üleliigne," vastas summutatud hääl teki alt.

Marvin naeris kaua ja mõnuga. Erise kallal oli nii mõnus norida. Hoolimata oma haldjalikust olekust oskas Eris vastu öelda. Vahel isegi paremini ja teravamalt kui Marvin. See oli üks vähestest põhjustest, miks nad nii hästi kokku sobisid. 

Erise voodist kostus rahulikku ja sügavat hingamist. Tüüp oli magama jäänud. Tujurikkuja selline - jättis oma sõbra üksi igavlema. Marvin kustutas tule ning põrnitses läbi hämaruse paistvaid varje. 

Või siis niimoodi, et Erisest pidi saama tüdruk. Kas see oleks tähendanud Marvini jaoks võimalust? Ükski teine tüdruk tema poole ju ei vaadanud. Olgu, jüngrite hulgas leidus paar neidu, aga nende IQ oli kindlasti palju väiksem kui kinganumber. Pealegi kadusid kõik jüngrid kohe pärast varemete juhtumit. Järelikult võis nemad maha kanda.

Eris tundus palju mõistlikumana kui reeturitest jüngrid ning ta sarnanes hästi natuke Mayale. Muidugi oli Maya palju ilusam, aga temaga ei tohtinud suhet luua. Suure hädaga pidi kurat kärbseid sööma ja kui juba nii soodne väljavaade avanes, siis... Kui kaua Erisel muutumisega aega minna võis? Marvin ei hakanud selle küsimuse pärast sõpra üles äratama. Ühest küljest tundes ennast halvasti selle pärast, et Erist Mayaga võrdles ning teisest küljest rõõmustades, et tema elu mustavasse sügavikku langes lõpuks ometi lootuskiir, sulges Marvin silmad ning uinus.