Eesriie

Vaevalt oli proov lõppeda jõudnud, kui tsirkusetelgi ukseavast lendas sisse varblane. Veel enne, kui Kassmees teda märkas, jõudis Max linnu kinni püüda, jättes kolleegi pettunult sisisema.  "Ma nägin teda esimesena," protestis Kassmees." "Sa ei räägi," kasutas Max nagu muuseas oma veenmisvõimet. Kassmees maigutas tummalt suud, rehmas seejärel vihaselt käega ja trampis minema. Maxile võis vastu hakata ainult teatud piirini. Piiri ületamine lõppes alati uue töö ja peavarju otsimisega. Keegi polnud eelisseisus. Isegi mitte Marvin. Max rullis varblase jala külge kinnitatud kirja lahti ja muutus näost veel mornimaks, kui ta tavaliselt oli. Robin saatis talle sõnumi. Ella oli vaja üle piiri tuua. "Tee siis niimoodi tööd," pomises Max ja sattus pilku tõstes silmitsi Marviniga.  "Kaotasid midagi või?" küsis Max järsul toonil. Ta ei tahtnud antud hetkel ühtegi inimest näha.  "Mida ta kirjutas?" küsis Marvin kirjale osutades. Et poisil ka mi...

Tsirkusetelk oli püsti pandud, lava valmis ja proovi alguseni aega jäänud üks tund. Piisav aeg kostüümi selga panemiseks, näo pähe joonistamiseks ja väikeseks paanikaks, mis kuulus artistiks olemise juurde.  Erist polnud kusagil näha. Marvin oli juba kõik võimalikud ja võimatud kohad õhulaevas läbi otsinud. Ainult kambüüs jäi veel alles. Kes see ikka enne peaproovi köögis istuks? Kogu selle akrobaatika ja närvipingega polnud tarvis tekitada võimalust, et mao sisu keset areeni seest välja purskaks. Aga seal ta tõepoolest oli. Istus väikese laua ääres, mille servad olid natuke kõrgemad, et laeva kaldu vajudes asjad laualt maha ei kukuks. Erise ees auras erkroosa vikerkaare ja ponidega tass, mida ta keskendunult jälgis, justkui ootaks imeelukate elluärkamist. "Kas sa etendusel osalema ei peaks?" küsis Marvin Erise kõrvale istudes. Ta üritas tassist mööda vaadata. Erksad värvid panid pingelises olukorras tema sisikonna keerama. Ega Erise vaatamine asja paremaks teinud - noormees ...

Tundus, et Päikesetõusu tulek ei meeldinud nukuemandale. Naine käis närviliselt mööda garderoobi, riietudes käigupealt ja heites aeg-ajalt pilke peeglisse. Eesootavaks prooviks oli vaja valmistuda. Päikesetõus seisis samal ajal laevatekil, koer puusa kõrval, ning ajas rahulikult Erise ja Stellaga juttu. Hoolimata Stella palvetest polnud Päikesetõus nõus Erist "terveks ravima" ja soovitas lasta asjadel omasoodu kulgeda. Kui Stella lõpuks alla andis ja ära läks, otsis Päikesetõus taskupõhjast välja väikese kilekoti taimeseguga.  "See pole narkootikum," seletas Päikesetõus, kui Eris kotikest umbusklikult nuusutas. "Tee sellest endale teed. Väike lusikatäis ja pool tassi kuuma vett. Igal teisel õhtul." "Miks?" "Et asjade kulgemist natuke kiirendada," vastas Päikesetõus Erisele silma pilgutades. "Hoia seda hoolikalt, et Marvin või keegi teine meestest kogemata jooma ei juhtuks." "Aga miks see sul kaasas oli?" küsis Eris. ...

"Siin sa oledki," ütles Ella kergendatult ohates. "Robin, mul on su abi vaja." Tundus, et Robin oli liimist lahti. Ta ainult mühatas süngelt kohvitassi sisse.  "Ega Nicolast kodus pole?" sosistas Ella kartlikult ringi vaadates. "Kus ta siis veel olema peaks?" küsis Robin. "Küsiks pigem, miks sina siin oled? Tuli lõpuks meelde, et kodu on olemas?" "Mul on vaja sinuga rääkida," vastas Ella sosinal ja sikutas Robinit varrukast. "Tule, lähme autosse." Autos istudes rääkis Ella lühidalt kõigest, mis vahepeal oli juhtunud. Kui ta jutu lõpetas, hakkas muidu alati viisakate sõnadega ennast väljendanud Robin ropult vanduma.  "Oleksid sa natuke varem tulnud, siis saanuks Päikesetõus sind aidata," ütles ta, kui oli vandumisega ühele poole saanud. Ella jäi üllatunult Robinile otsa vahtima. "Päikesetõus oli siin?" Viimati nägi ta Päikesetõusu päris ammu ning arvas, et Max oli oma parima sõbraga lõplikult tülli...

"Kes nad olid?" Marvini küsimus libises Maxi kõrvust mööda. Ta mõtles ikka veel marionettnukkudele, kellest neli olid nii kohutavalt sarnased päris inimestele. Võib-olla sarnanesid nukud täiesti juhuslikult Maxile, tema kasuvend Krisile, kes nüüdseks juba ammu maamullas puhkas, ja neile kahele inimesele, kes olid üheaegselt nii lapsevanemate kui orjapidajate rollis. Neljakesi rändasid nad ringi palju aastaid järjest, andes rahvale etendusi, just nagu marionettnukud. Juhuseid polnud olemas... Nukujuht sarnanes samuti kellelegi ja Max tundis, et hakkab hulluks minema.  "Kas sa ütlesid midagi?" "Kes nad olid?" kordas Marvin. Tema kõrval seisev Eris niheles närviliselt, aga uudishimu ei lubanud tal lahkuda. "Uued artistid," vastas Max. "Nad hakkavad etendusi andma. Õigemini see nukkudega naisterahvas hakkab. Teine on tema tütar. Ma ei tea, mida tüdruk teha oskab. Unustasin küsida." "Kas punapea on sama tüdruk, kelle sa lavale kutsusid?...

Kuumuse ja leekide tekitamise oskus mõttejõu abil oli ühtaegu nii õnnistus kui needus. Väikese tüdrukuna ei suutnud Ella oma võimeid kontrollida. Ta süütas kogemata lõbustuspargi vaateratta. Ta pani vihahoos põlema liblikad, kes olid osa tema enda emast, Lily'st. Kõik jäid ellu - nii Lily kui vaaterattal sõitnud lõbustuspargi külastajad. Lõpuks ema siiski suri, aga mitte Ella süül. Lily jäi haigeks, sest kaksikute ilmaletoomine keset tsirkuselaeva oli olnud liiga ränk. Ta vajanuks arstiabi, kuid kahjuks polnud seda kusagilt võtta.  Osaliselt selle pärast sai Ellast meditsiinitudeng. Üliõpilane, kes käis väga tihti külas vanapoisist professoril. Miski ei tulnud niisama. Eriti veel kooliharidus. Ella ja professori salasuhte üheks oluliseks osaks oli särkide triikimine. Vanamees tahtis alati hea välja näha ning kandis iga päev ülikonda, just nagu oleks ta minemas iseenda matustele. Professor ütles, et Ella võime triikrauda kuumaks ajada oli erakordne ning looduskaitse seisukohast ülik...

Robin läks varavalges Mayat äratama, sest ees ootas laagrisse minek. Kell näitas juba nii palju, et tüdruk oleks pidanud juba köögis laua taga istuma, aga teda polnud kusagil. Oma toas polnud teda samuti. Hoolikalt päevatekiga kaetud voodi ees seisid pakitud kohvrid. Äkki oli Maya vannitoas? Ei, see oli pime ja tühi. Tualettruum samuti. Kus ta siis ometi olla võis? Robin püüdis rahulikuks jääda, kuigi käsi kibeles telefoni järele haarama, et politseid kadunud tüdrukust teavitada. Kui raske oleks üles leida ilma silmadeta tütarlast, kelle ümber tiirlesid värvilised liblikad? Isegi sellises maailmas, kus kõik olid millegi poolest erilised, paistis Maya teiste hulgast eredalt välja.  Samal ajal hiilis tumedaid prille ja silmini tõmmatud kapuutsiga dressipluusi kandev neiu mööda kõrvaltänavaid, justkui otsides midagi või kedagi. Kõrgel tema pea kohal tiirles liblikas. Maya eesmärgiks oli üles leida üks inimene, kes suudaks vastata küsimustele, mis tekkisid kaks päeva tagasi. Siis, kui ...

Mõõganeelaja Albert toimetas juba varahommikul Miraaži kambüüsis ringi ja keetis endale kohvi. Tema lihavas näos mustendasid aukuvajunud silmakoopad nagu Kuu kraatrid. Sassis juuksed läksid sujuvalt üle pulstunud habemeks. Eilse õhtu tagajärgede silumiseks valas mõõganeelaja kohvitassi tubli sortsu kangemat kraami. Veel enne, kui Albert jõudis tassi suu juurde tõsta, kuulis ta kummalist klõbinat. Keegi oleks justkui puupulkadega mööda põrandat kolistanud. Albert kissitas silmi ja nägi endale vastu vaatamas pisikest inimest. Kentsakalt riides tegelane oli kui arlekiin vanast muinasjutust. Ruudulise kostüümi ja mitmeharulise mütsiga, näole maalitud lai punane naeratus ja silmade all vertikaalsed mustad jooned, mis voolasid poole põseni nagu tahmased pisarad.  Mini-inimene vangutas laitvalt pead viibutas sõrme. Küllap oli ta näinud, kuidas Albert oma hommikukohvi vürtsitas. Mõõganeelaja tundis, kuidas põsed habemepadriku all õhetama hakkasid. Keegi polnud juba ammu teda niimoodi noomi...

"Sa lubasid rääkida mu emast." Marvini sõnad lõikasid mõtteisse vajunud Maxi ajju nagu nüri nuga. Ta oli istunud õhulaeva katusel tähistaevast põrnitsedes ja tundus olevat kuidagi liimist lahti. Marvini tulek ei muutnud Maxi enesetunnet sugugi paremaks. "Mida sa teada tahad?" küsis Max. "Kõike," vastas Marvin kasuisa kõrvale istudes. "Temast pole isegi fotosid alles. Ainult joonistused, mis mu isa tegi." Saabus vaikus. Tundus juba, et Max ei ütlegi midagi, kui ta lõpuks lausus: "Su ema oli minu jaoks väga tähtis. Ma ei kohelnud teda nii, nagu oleks pidanud. Samas poleks ilma minu tehtud vigadeta olemas sind. Nii et see oli vajalik. Minu vead olid vajalikud selleks, et su ema ja isa kokku jääksid. Nad ei sobinud üldse, aga vähemalt olid nad ise õnnelikud." Marvin vahtis Maxi mõttelageda pilguga. Ta ei saanud millestki aru.  "Sinu ema oli vampiir ja hiljem ööliblikas," lausus Max. Marvin noogutas. Seda ta juba teadis...

Nagu tavaliselt, algas tsirkus Miraaži etendus suurejoonelise show 'ga. Tuld purskas, akrobaadid esitasid kõrvulukustavalt valju muusika saatel koreograafilise etteaste ja Max pidas lühikese tervituskõne.  Seejärel muutus lava pimedaks. Poodiumile langes ümmargune valgusvihk. See oli hägune nagu kuupaiste, kuid siiski piisavalt hele, nähtavale tuua tumedat inimsiluetti. Laialt naeratav peletis, kes laval seisis, oli nii õudustäratav, et pani esireas istuva publiku sügavale istmete sisse tõmbuma. Marvin nägi välja täpselt selline, nagu oleks tal plaanis hakata üksteise järel kõigi päid otsast hammustama. Ühest kõrvast teiseni ulatuv suu muutis selle võimaluse väga realistlikuks. Kallutanud pea ühele küljele, ajas ta käed laiali ja tegi jalutuskepiga, mille nupp prožektorite valguses hõbedaselt kiiskas, suurejoonelise kaare. Seljal rippunud tumepunane keep lahvatas leekidesse ning haihtus suitsupahvaku saatel. Kui suitsupilv oli hajunud, ladus Marvin tema ette kerkinud la...

 Marvinit nähes muutusid Erise silmad peaaegu sama suurteks ja ümmargusteks kui tema prilliraamid. "Hei, plikatirts!" tervitas Marvin teda sõbralikult müksates. Erise näole valgus lai naeratus. Nad polnud keskkooli minekust saati kohtunud. Sellest oli möödas juba üle poole aasta. Tegelikult oli poiste erinevatesse koolidesse panek osaliselt Stella teene, sest ta ei tahtnud, et Marvin tema korralikule, tagasihoidlikule ja kohusetundlikule lapsele halba mõju avaldaks. Eris armastas lugemist, värvikirevaid riideid ja noormehi, kuigi tal polnud veel ühtegi suhet olnud. Marvini arvates peitus põhjus selles, et Erise mõlemad vanemad olid naissoost. Poiss vajas enda lähedale meeshinge. Muidugi ei öelnud Marvin seda valjusti välja. Polnud tema asi oma ainsa tõelise sõbra orientatsiooni kommenteerida. Max ei olnud Stellale öelnud, et Marvini tsirkuselaevale kaasa toob. Aurumootori jõul töötav õhulaev mahutas endasse umbes sama palju inimesi kui kolmekorruseline kortermaja ja vajas maa...

 "Marvin, mul on sulle üks jutt." Need sõnad ei tõotanud head. Marvin tõmbus üleni pingule ja naeratas teenistusvalmilt.  "Jah, Max?" "Tule siia," kutsus Max. "Ma tahan sinuga omavahel rääkida." Marvin lõpetas nõude pesemise ja asetas viimase taldriku kuivatusrestile. Igaüks koristas enda järelt ise. Selline töökorraldus oli juba lapsest saati sisse juurutatud ning sobis kõigile. Keegi ei tahtnud teiste tekitatud segadust kraamida. Nad läksid Marvini tuppa. See oli pime ja sünge nagu nagu koobas: mustaks värvitud lae ja metal-bändide pilte täis kleebitud seintega. Pilli mängida Marvin ei osanud. Ta pööras rohkem rõhku oma välimusele. Just nagu tema bioloogiline isa, oli Marvin samuti arlekiin. Näomaalingute ja silmapaistvate kostüümidega. Erinevalt Krisist polnud Marvin lõbus ega värvikirev. Ta tunnistas ainult kolme värvitooni: musta, punast ja valget. Kõige rohkem kasutas Marvin musta, võõbates ennast karmide muusikute eeskujul groteskse klouni...

  Liblikad, kelle tiibade värvilised silmad päriselt nägid, muutsid Maya vaatevälja palju avaramaks kui tavalistel inimestel. Nende abil sai inimesi jälitada. Värviliste tiibadega putukad toimisid mobiilsete piilukaameratena.  Kahjuks polnud liblikatel kõrvu. Kõrvaltuppa luurele saadetud liblikas näitas tummfilmi, mille subtiitrid tuli ise juurde mõelda. Just sellel põhjusel ei teadnud Maya väga paljudest asjadest. Maya oli Marvinit liblikatega jälitanud juba titest saati. Viimase aasta jooksul tegi ta seda palju rohkem kui tavaliselt. Maya sai aru, et Marviniga oli midagi valesti, kuid ta ei mõistnud, mis nimelt. Küsida Maya ei julgenud, kartes vennale reeta oma tundeid, mis ulatusid palju kaugemale lubatud piirist. Erinevalt Marvinist ei suhtunud tütarlaps endaga toimuvasse nii dramaatiliselt. Ta kirjutas roosa karusnahaga kaetud märkmikku ilusaid luuletusi ja pikki mõtisklusi, süüdistades karmi saatust teda valele teele juhtimises. Elu oli Maya jaoks draama ja t...

Erise suurimaks unistuseks olid riided, mis muudaksid värvi koos temaga. Teda häiris väga asjaolu, et taustaga ühte sulamiseks pidi ta ennast alati paljaks koorima. Tundus ebaõiglasena, et Marvini vanem õde Ella suutis nähtamatuks muutuda koos seljas olevate riietega.  Veelgi ebaõiglasem oli see, et Eris polnud tüdrukuna sündinud. Ta tahtis olla ilus ja poistele meeldida, aga kahjuks nägi ta välja nagu natuke naiselik, suurte prillide ja pikkade värviliste juustega nohikust noormees. Teised geipoisid ei vaadanud tema poolegi. Võib-olla oli põhjus selles, et erksaid värvitoone armastavat Erist vaadates hakkasid silmad üsna kiiresti valutama. Ainus noormees, kes üldse temaga rääkis, oli Marvin - parim sõber ja paduhetero. Nad nägid välja nagu täielikud vastandid, aga said sellest hoolimata omavahel väga hästi läbi. Kui Erise ema Stella kolis pärast mitme aasta pikkust lahusolekut tagasi Erika juurde, kes oli Erise teine ema, said peaaegu ühevanused poisid iga päev koos mä...

  Ma olen friik , mõtles Marvin vargsi oma õe tuppa hiilides. Ta vihkas ennast, kuid ei suutnud iseendale vastu hakata. Iga kord, kui Maya tema nägemisulatusse ilmus, kadus viimane alles jäänud terve mõistuse kübe ning Marvin tundis ennast justkui paksu vati sisse mähituna. Teadmine, et tunded, mida ta meeleheitlikult varjata püüdis, olid keelatud, muutis kõik ainult hullemaks. Marvin leidis ennast Mayast mõtlemas kõige veidramatel hetkedel. Ta nägi Mayat unes ja ilmsi ning oleks tahtnud veel rohkem näha...  Väga ettevaatlikult, just nagu murdvaras, võttis Marvin õele kuuluvaid esemeid kinnastatud käega ning pani need tagasi oma kohtadele. Kaasa võtta midagi ei saanud. Maya oleks kindlasti märganud asjade kadumist. Toas ringi vaadates tundis Marvin ennast just nagu teises maailmas. Kõik oli nii roosa ja pehme, vastupidiselt Marvini magamistoale, mis sarnanes rohkem põrgu eeskojale kui ruumile, kus keegi elada võiks. Maya toast väljudes põrkas Marvin kokku Nicolasega. Väikevend...

 "Mul ei olnud nii plaanis," ütles Marvin. Ta rääkis tõtt. Tal polnud tõesti plaanis üht oma jüngritest tõsiste kehavigastustega haiglasse saata. Kahjuks see siiski juhtus.  "Marvin, sa pead oma tegude eest vastutama. Sa pole enam laps." Robin oli neid sõnu nii palju öelnud, et tundis ennast rikki läinud plaadimängijana. Poiss lihtsalt seisis tema ees nagu kivikuju, näol kramplik naeratus, mis ulatus ühest kõrvast teiseni. Ta nägi välja nagu Krisi (puhaku ta põrm rahus) minikoopia. Eriti nüüd, kui oma juukseid tumedamaks värvis. Samas polnud pojal ühtegi isaga sarnast iseloomuomadust. Marvin oli külm, tundetu ja sadistlik. Inimlikkust polnud talle juba sündides kaasa antud. Vähemalt lasi Marvin kõigil teda ümbritsevatel inimestel sedasi arvata. Kasuema hääl tungis Marvini teadvusesse ja purustas jõhkralt kaitsva mulli, mille nooruk oli mõttes enda ümber loonud. Robin võis ju näha välja nagu mees, kuid ta tänitas nagu naine. Kahjuks ei saanud ei saanud seda omadust s...

Marvin ja tema ustavad jüngrid seisid ümber kirikuvaremete, pead kuklas. Sakilised müürid olid kõrged ja ohtlikud. Just selle pärast Marvin kohtumispaiga varemete juurde määraski.  "Miks me siin oleme?" küsis üks jüngritest. Ta üritas Marvini moodi välja näha, kuid see polnud tal kuigi hästi õnnestunud. Pigem meenutasid tema riided ja näomaaling Halloweeni kommijooksjat.  "Sa saad kohe teada," vastas Marvin. Ta köhatas ja ajas ennast pidulikult puhevile. Jüngritele tundus, nagu oleks nende isanda niigi pikale kasvule veel meeter juurde lisandunud.  Mustaks värvitud huultele tekkis lai irve. Ilma selleta poleks Marvin olnud tema ise. Kõik teadsid teda naeratuse järgi ning neil, kellele Marvin ei meeldinud, oli tavaks tsiteerida vanasõna: "Paljust naerust tuntakse lolli."  "Näed seda poolikut torni seal?" küsis Marvin sõrmega ülespoole osutades. "Sinna on peidetud üks kiri. Kes selle alla toob, saab hakata mõnikord minu eest koosolekuid korral...

"Pane ennast põlema," soovitas Marvin ja lõi toaukse Ella nina ees kinni. See, et vanem õde oli juba ammu täiskasvanu, ei andnud talle mingit õigust pidevaks tänitamiseks ja moraali lugemiseks.  Üsna paljud Marvini vanused, kuueteistkümne aastased noorukid tundsid, et on sündinud hullumeelsesse perekonda ning pole ise samuti normaalsed. Marvini puhul oli see igati õigustatud. Tema ema oli surnud siis, kui Marvin oli alles mõnekuune ja isa hukkus tsirkuselaval etendust andes, kui Marvin oli viieaastane. Meheliku välimusega kasuema suutis isegi tule ära jäätada ning kasuisaks oli pärisisa vend, kes andis lendaval tsirkuselaeval Miraaž mustkunstietendusi ja oli osav mentalist. Kogu tsirkuselaev kuulus kasuisale. Lisaks kõigele muule oli kasuisa Marvini meelest muldvana. Marvini vanem õde Ella oskas mõttejõuga tuld süüdata, muutus aeg-ajalt nähtamatuks ning lendas ringi hiiglasuurte liblikatiibadega. Kaksikõel Mayal polnu...